Ivar Kaasik / Jacqueline Yajing Yao / Kai Kiudsoo-Värv / Yao Tan
A-Galerii AKENDEL
31.08.22-29.10.22

Kolmapäeval, 31. augustil kell 18:00 avasid A-Galerii akendel oma näitused neli eriilmelist kunstnikku: eesti kunstnikud Ivar Kaasik ja Kai Kiudsoo-Värv, prantsuse kunstnik Yao Tan ning hiina kunstnik Jacqueline Yaing Yao.
Näituseid on võimalik akendele uudistama tulla kuni 29. oktoobrini.

Ivar Kaasik
ELU JA SURM. LÕPP JA ALGUS
Kunstnik on kasutanud oma ehete loomisel taaskasutatavaid materjale, andnud seega juba olemasolevale mateeriale uue elu ja mõtte. Osa ehete loomiseks vajaläinud materjalidest on ürgses looduses loomulikul teel taastuvad, end ise uuesti luues, ikka jälle ja lõputult. Kuni inimene sellele ise piiri tõmbab, elu lõpetab. Et siis jälle ja uuesti alustada.

Jacqueline Yajing Yao
RUUM
Näitus avastab igaühe oma maailma – ruumi, kus ta saab iseendaks. See on nii vaimne kui ka väärtuslik. Mõned avavad enda jagamiseks oma maailma, teised on aga kaitsvamad. Tema tööd saavad inspiratsiooni eraldatusest. Kohast, kus lõõgastumine ja hingamine võivad viia sügavama ühenduseni iseendaga. „Ruum“ on kontseptuaalne mõiste. See on üldmõiste, mille tähendust saab tõlgendada mitut moodi. Oma näitusel loob ta ruumi kõigile, et saaks lõõgastuda, hingata … või luua ühendusi ja ette kujutada.

Kai Kiudsoo-Värv
VIIVUD
Näitus keskendub mälupiltide värvipassidele, mis leitud telefoni lapates. Põdrakanepi lilla viirg mürkrohelise aasa servas, sinepikollane taevarand türkiissinise mere kohal, herneroheline mikrobuss möödumas tibukollasest majast, potisinisel laual lumivalged ja leekivpunased nõud… Mis jääb meelde eluhetkedest? Värvid, lõhnad, maitsed, kandmas endas kogetud emotsioone. Osa mälupiltide värvipassidest on saanud eheteks kullassepp Indrek Iikkoneni abiga, teised autori käe läbi. Osad ootavad alles eheteks saamist.

Yao Tan
XY
Näitus on vaevu hoomatavat ebamäärasusest (infra-mince’ist) naiste ja meeste vahel. Yao töö põhineb keha ja selle kujutamise mitmetähenduslikul tajumisel. Inspiratsioon pärineb kehalistest allikatest – haavatavusest, mutatsioonidest, duaalsusest ja vormilisest metamorfoosist. Tema ehted on justkui kimäärid, kombatavad ja tundlikud olendid, ning esitavad küsimusi meie suhete kohta lihalike ihadega. Selles kollektsioonis otsib ta võimalusi tõlgendada erootikaga seotud probleeme peenetundeliselt ja poeetiliselt, kuid ka iroonilisel ja vahetevahel vägivaldsel viisil.

Loe kunstnikest ja näitustest lähemalt meie kodulehel: https://agalerii.ee/kaasik-yao-varv-tan/

Reedel, 2. septembril kell 18.00 avati Tartu Kunstimaja suures saalis Julija Pociūtė ja Tiina Sarapu ühisnäitus „Tolm“. Näituse kuraator on Karin Paulus.

Näitusel uuritakse unustust – unustatud ruumilisi praktikaid ning sööti jäänud kohti; hajusate mälupiltidena säilinud toiminguid või ka iseenda jaoks lõpetatud ja kasti ära pakitud tegemisi, unistusi.
Näituse kuraator Karin Paulus selgitab: „Tolm – unustamise sümbol – avab argipäeva, hetkede ja tähtsusetuks peetud paikade banaalsuse varjatud mõõtmed. Tolm saadab klaasikunstnikke töötamise ajal, olles nende töö jäänuk, aga varjates ka klaasi läbikumavust.“
Tolm viitab ka millegi kulumisele ja unustusse jäämisele, markeerides hästi reaalsuse paratamatust ning meid ümbritseva maailma pidevat muutumist ajas.
Oma installatsioonidega mõtestavad kunstnikud aina uuesti ümber materiaalset reaalsust ja otsivad inimese ja keskkonna vaheliste suhete tähendusi. Julia Pociūtė avab tolmu vastuolulisust, luues lummavaid kapsleid, kuhu talletab lugusid ja esemeid. Tiina Sarapu mõtiskleb inimese tee ja töö üle – kuhu viib teekond, mis on tulnud ürgloodusest, läbinud kultuuristatud heinamaid ja ilmselt möödub ka päikeseparkidest?
Julija Pociūtė (s 1981) on Leedust pärit interdistsiplinaarne kunstnik. Ta omandas magistrikraadi Vilniuse Kunstiakadeemias 2007. aastal. Sellest ajast alates on ta aktiivselt võtnud osa grupinäitustest, osalenud kunstifestivalidel ning korraldanud üle kümne isikunäituse Leedus ja välismaal. Tema teoseid on Taani, Hispaania ja Leedu muuseumikogudes.
Tiina Sarapu (s 1971) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti eriala ja töötanud sealsamas ka dotsendina (2003–2017). Ta on osalenud paljudel näitustel nii kodu- kui ka välismaal, pälvinud tunnustust rahvusvahelistel klaasikunsti konkurssidel. Tema teoseid on mitmete muuseumide ja erakogujate kollektsioonides. 2019. aastal toimus Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Sarapu isikunäitus „Case Study 2“.
Väljapanek on pühendatud tänavusele rahvusvahelisele klaasiaastale.

Graafiline disain: Meelis Mikker
Tänud: Klaasissepa OÜ, ECCOM OÜ, Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakond
Näitust on sündinud Eesti Kultuurkapitali, Leedu Kultuurinõukogu ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu toel.
Koostöös Meno Parkas galeriiga.
Näitus on avatud 2. oktoobrini.

Publikuprogramm näitusel:
2. septembril kell 17.00 toimub kohtumine kunstnikega
7. septembril kell 17.30 toimub kuraatorituur

Haapsalus, Evald Okase Muuseumi hoovis toimub taaskord rahvusvaheline kuuma klaasi workshop ja sellele järgneb samas toimuv näitus, mille nimeks on SUUR PIDU!

SUURE PEO põhjuseks ning inspiratsiooniks on Kai Koppeli juubeli tähistamine juubilarile kõige meelepärasemal viisil: et oleks loomingut, et oleks elevust ja rõõmu, et oleks sõpru
ja et klaas oleks kuum!

Ja veel:
samal ajal on Evald Okase Muuseumis avatud Kai Koppeli stuudionäitus
ASJU POLE VAJA, kus eksponeeritakse valikut nii Eesti kui Baltikumi esimeses ja siiani aktiivselt tegutsevas klaasistuudios valminud töödest – Kai Koppeli disainiloomingust.

Workshopil ja näitusel osalevad:
Kai Koppel, Petr Kuchta, Remigijus Kriukas, Anda Munkevica,
Viivi-Ann Keerdo, Eve Koha, Ingrid Allik, Sofi Arshas,
Kairi Orgusaar, Herbert Orgusaar, Merle Kannus, Erki Kannus,
Kai Roosaar, Kati Kerstna jt.

Workshop: 2.-6. august
Näituste avamine: 7. august kell 16.00
Näitused on publikule avatud 9.-19. august
samuti saab näituste valmimist näha workshopi ajal.

Heli Press-Ruthe “Vabana sündinud” Purtse linnuses 10.06 – 31.08.2022.

Sirja-Liisa Eelma ja Tiina Sarapu
MUST PEEGEL
31.05 – 25. 06. 2022 Draakoni galeriis

Must pind neelab valgust ja värve, seda vaadates saab näha lõpmatusse, teadmatusse, üksindususse ja kaitsvasse sumedusse. Peegel ulatab otsekohese tõe. Oht jääda lõksu peegeldustesse ja peegelduste peegeldustesse on sama suur kui kiusatus puudutada nutiseadme kustunud ekraani, et avada hoopis muud maailmad.
Prantsuse 17. sajandi maastikumaalija Claude Lorrain’i poolt kasutusele võetud must peegel toimib optilise abivahendina. Võrreldes kirka peegliga on selle pilt üldistatum ja detailid peidetud. Must peegelpind toob esile hele-tumeduse ja vähendab värvitoonide intensiivsust.
Peegelduvate ja maalitud maailmade kokkusaamine viitab olemise mitmekihilisusele. Klaasi kiht maali ees kaitseb teost, kuid tekitab ka distantsi vaataja ja maali vahele. Nii jääb vaataja ilma võimalusest kogeda vahetult värvi materiaalsust, selle hõngu ja lõhna. Klaasist tulenevad peegeldused, valgushelgid ja varjud toimivad kas häirijana või püsitu ja lummava finessina maali pinnal.
Sirja-Liisa Eelma (1973) on kontseptuaalne maalikunstnik, kelle pildikeelt iseloomustavad visuaalselt minimalistlikud struktuurid. Korduva kujundi aeglasel teisenemisel põhinevad maaliseeriad keskenduvad tühjuse, tähenduste ambivalentsuse, nähtava ja nähtamatu piiritlemise teemadele.
Sirja-Liisa Eelma on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal (MA 1996), 2018. aastast jätkab õpinguid doktorantuuris. 2016. aastal tunnustati tema loomingut Konrad Mägi preemiaga. Eelma teoseid leidub nii erakogudes kui ka Eesti Kunstimuuseumi kogus. Tal on olnud arvukalt isiknäitusi ning ta on osalenud grupi- ja kuraatorinäitustel Eestis ja välismaal.
Tiina Sarapu (1971) loomingut iseloomustab minimalistlik vormikeel. Perfektselt teostatud vorm on peaaegu alati äärmiselt lihtne ja mõtestatud. Olles viimastel aastatel üles astunud peaaegu eranditult installatsioonikunstnikuna, on ta sageli muutnud ühe algidee tähendusi eri kontekstidesse viimisega (mitmed installatsioonid noodipultide ja peeglitega), loonud nii illusoorseid ruume, visualiseerinud helisid, avardanud tajupiire. Kontseptuaalse kunstnikuna kasutab ta klaasi elu mitmekihilisuse idee väljendamiseks, tegeldes klaasis kui materjalis olevate opositsioonidega. (Reeli Kõiv)
Tiina Sarapu on õppinud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas, mille ta lõpetas 1996. aastal magistrikraadiga. Aastatel 1996–2017 oli ta samas osakonnas õppejõuks, aastatel 2003–2017 dotsent. Ta on osalenud paljudel näitustel, sümpoosionidel ja töötubades nii kodu- kui ka välismaal. Ta on pälvinud tunnustust rahvusvahelistel klaasikunsti konkurssidel. Tema teoseid on mitmete muuseumide ja erakogujate kollektsioonides. Talle on omistatud aunimetus „Tunnustatud klaasikunstnik 2004–2005” ja „Tunnustatud klaasikunstnik 2018–2019”, Kristjan Raua preemia 2007, Kultuurkapitali aastapreemia 2019, ta on kunstnikupalga saaja aastatel 2021–2023.
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kati Kerstna VÄÄRTUSED 1 ja 2 
1.07 – 26.07.2022

Kati Kerstna on klaasi-, valgus- ja kujunduskunstnik, kes loomingu fookuses on keskkonnaga seotud teemad. Oma mõtete ja sõnumi edastamiseks kombineerib kunstnik erinevaid materjale ning meediume. Viimastel aastatel valminud tööde sisuks on olnud keskkonnareostus, kliima soojenemine, metsade raie jms.

Avatava näitusega esitab Kati Kerstna küsimuse, mis on päriselt väärtuslik, mis on päriselt väärtused? Võti võimalike vastuste leidmiseks võiks olla terviklik ning tulevikku suunatud kujutluspilt elust ilma hinnatava nähtuse või objektita.
Kui väärtuslik, rikas, vaene või üleüldse võimalik oleks maailm või kasvõi ainult lähikond kui sealt puuduks …? Või kui oleks hoopis rohkem…?
Kunstnik tõdeb, et rikkuse mõiste mitmekesistamiseks võikski seda automaatselt tõlgendada elu- ja liigirikkusena, vaimu- ja meelerikkusena. Mitte materiaalsete asjade kuhjana.

“Väärtused 1” hoiab endas mesilasi – tegelased, kellest rääkimine on muutunud juba tüütuks klišeeks, aga – nagu me kõik ehk kuulnud oleme – ilma kelleta ei oleks ka meie endi elu planeedil võimalik. Ning ellujäämine sõltub liigirikkusest.

“Väärtused 2” esitleb Laelatu puisniidu kuulsa ruutmeetri taimi. Aastal 2001 loendati seal kokku 76 erinevat taimeliiki, mis on oma liigirikkuselt maailmas teisel kohal olev ruutmeeter (esimesel kohal on 89 erineva liigiga Argentiina mägismaal asuv ruutmeeter). Laelatu puisniidul tervikuna on teadaolevalt nii Eesti kui kogu Põhja-Euroopa kõige liigirikkam taimekooslus.

Klaas materjalina on Kati Kerstna loomingus taaskasutatud ja kohati pärit ka varasematest töödest. Enamasti väljendab Kerstna end läbi kineetiliste installatsioonide, kus klaas on kombineeritud nii teiste materjalide, kui ka elektroonika ja valgusega. Valguse kaasamine on märgiline osa terviku loomisel – nii üksikute installatsioonide puhul kui ka erinevate näituste valguskujunduste puhul.
Kati Kerstna (s. 1970) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti eriala. 1995. aastast alates on ta osalenud näitustel erinevates galeriides ja muuseumites Eestis ja kaugemal.
Samuti on Kati Kerstna kureerinud mitmeid suuri nii eesti kui rahvusvahelisi näituseid Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Saksamaal ja Venemaal.
Tänud: Toomas Kukk (ajakiri Eesti Loodus), Eesti Kultuurkapital ja Erki Kannus (EKDesign)

Rait Prääts
KIIBIKRIIS
6.05.- 31.05.2022

Neljapäeval, 5. mail kell 17.00 avati HOP galeriis klaasikunstnik Rait Präätsa näitus ”KIIBIKRIIS”.
Rait Prääts tõdeb, et looduslikult evolutsioneerunud maailma sisse on tekkinud kiiresti arenev  tehisintellektne maailm. Sündinud on liitreaalsus. Näitus „Kiibikriis“ üritab seda uut reaalsust uurida ja leida kokkupuuteid ning erinevusi.  Kunstniku uurimistöö ei ole tänaseks veel lõppenud, aga esimesi järeldusi võib juba avaldada. Enamus naudingutest ja osa kiusatustest kuuluvad ainult looduslikku maailma. Näiteks tehismaailmas ei ole lõhnade küllust, maitseelamusi, puudutuste mõnu, looduse nautimist, kevadtuule paitust, suudluste kirglikkust, sigimiserutust, surelikkuse teadvustamist, suitsetamise lõdvestust, narkootiliste ainete ja alkohoolsete jookide naudinguid. Samas on märgatav tehisintellekti järjest suurenevaid katseid siseneda ka loodusliku maailma evolutsiooni. Tõdeda võib,  et näiteks liik inimene vaatab ajaliselt järjest rohkem loodust ja muud infot erinevatelt ekraanidelt, liigi geneetika muutmine teeb esimesi arglikke samme, palju liike on juba muudetud ja osa hävinud. Veel ei ole selge, kas algoritmid ja kiibid arenevad rohkem arengu või hävingu suunas. Tänaseks on looduslikul ja tehisintellektsel maailmal palju kokkupuuteid, mida võiks nimetada liitreaalsuseks. Liitreaalsuses võib täheldada enneolematut arenguhüpet, mis on toonud kaasa palju positiivset, aga ka tõekriisi, suureneva rahahimu, eetikakriisi, sõdu, hübriidsõdu, tehnika ja looduse purustuse, energiakriisi, toormekriisi ja kiibikriisi, võimaluse kõik ühe nupuvajutusega kustutada. Kui mainitud kriisidest otsida ka midagi positiivset, siis kiibikriis pärsib hetkel tuntavalt verise VF agressori võimekust Ukraina Vabadussõjas ja on märke, et Ukraina suudab kaitsta oma iseseisvust, kuna ta saab kõrgtehnoloogilist abi.  Lõplike järelduste tegemiseks on uurimine veel liiga varajases staadiumis. Kindlasti võib väita, et liitreaalsus on sündinud jääma ja arenema.

Rait Prääts (1952) on lõpetanud Eesti Riiklik Kunstiinstituudi 1975. On Eesti Kunstnike Liidu liige, Eesti Klaasikunstnike Ühenduse liige ning Eesti Kujurite Ühingu liige.

Ta osaleb näitustel aastast 1975 nii Eestis kui ka välismaal. Sealhulgas on tal olnud 21 isikunäitust. Koos graafikust abikaasa Sirje Eelmaga on toimunud 16. osaline näitustesari „Ühes Majas“. Rait Präätsa töid võib leida avalikus ruumis nii Eestis, Soomes, Gruusias ja Prantsusmaal. Ta on olnud Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja festivali Kunstisuvi üks korraldajaid (1995-2008). Tema teoseid on erinevates muuseumides ja paljudes erakollektsioonides.

Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Liviko AS.

Maarjamäe tallihoones avatud näitus “Klaasimeistrid. Eesti klaasitööstuse ajalugu” annab tervikliku ülevaate Eesti klaasitööstuse ajaloost ja olulisematest klaasitootjatest. Külastajal saab tutvuda klaasiga kogu tema ilus – ekspositsioon algab vanimate Eestist leitud klaasesemetega ning lõpeb tänase klaasitoodanguga.

Näitusel on eksponeeritud kõigi Eesti olulisemate klaasikodade ja –vabrikute toodang, mis võimaldab vaatajal jälgida nii klaasitootmise tehnoloogilist kui kunstilist arengut ning näha, kuidas hägusatest klaasitahvlitest säravate peeglite ja kristallesemeteni jõuti. Ulatuslik esemeline väljapanek lähtub Eesti Ajaloomuuseumi unikaalsetest kogudest, kuid kaasab ka parimad näited teistest muuseumidest ja erakollektsioonidest. Lisaks esemelisele osale, on võimalik osa saada klaasitootmise arengut tutvustavatest unikaalsetest arhiivikaadritest ja sellestki, kuidas valmistatakse klaasi tänapäeval Järvakandi klaasitehases.

Näituseruumist leiab ka põnevaid kogemusalasid, mis pakuvad võimalust mõelda kaasa klaasi väärtuse ja omaduste üle. Peeglid, seiklemine värviliste klaaside maailmas, klaasikillud – on ju klaas hapra iseloomuga. Lisaks klaasi kui materjali tajumisele pakuvad kogemusalad kindlasti võimalusi ennast klaasi ilu sees jäädvustada.

Klaasitootmine on meie pikima ajalooga tööstusharu. Nelja sajandi vältel on seda keerulise tehnoloogia- ja ainulaadsete omadustega materjali valmistatud peaaegu kõigis Eestimaa nurkades. Tööstuslik klaasi tootmine algas 1628. aastal Hiiumaal Rootsi päritolu mõisnikule Jakob de la Gardie`le kuulunud Hüti klaasikojas, 18. sajandil rajati sarnaseid töökodasid aga juba kõikjale Eestis. Meie klaasitööstuses kuldaeg saabus peale omariikluse sündi, kui asutati kohalikul kapitalil põhinevad vabrikud ja koolitama hakati eesti rahvusest meistreid. Maailmatasemele jõudis kodumaine klaasitoodang 1934. aastal, kui edumeelne tööstur Johannes Lorup asutas Tallinnasse moodsa tehase, kus lisaks klaasile hakati esmakordselt valmistama ka poolkristalli ja kristalli. Pärast nõukogude korra kehtestamist Lorupi ettevõte natsionaliseeriti ja see sai uueks nimeks Tarbeklaas.

Kaasajal on Eestis ainsaks klaasitootjaks peamiselt klaastaarat valmistav Järvakandi Klaasivabrik.

Näitus on Ajaloomuuseumi Maarjamäe tallihoones avatud alates 11.2.2022

Näituse kuraator: Anne Ruussaar

Näituse kujundus: Anne Määrmann, Kristi Prinzmann, Bob & DokoDoko

Graafiline disain: Marje Eelma, Martin Eelma, Tuumik Stuudio

Teostus: Motor 

Meeskond: Krista Sarv, Kärt Kelder, Laura Kipper, Peeter Mauer, Galina Zaitseva, Tiina Sakermaa, Theodora Kormpaki, Aime Andresson, Riho Ints, Helene Tedre, Ruth Laidvee, Piia Sinisalu, Sigrid Huik ja teised tublid muuseumitöötajad

Koostööpartnerid:

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Tallinna Linnamuuseum

Tartu Linnamuuseum

Tallinna Ülikool

Järvakandi Klaasimuuseum

Järvakandi Klaasitehas

Erakogujad – Kalle Kimsto, Epp Eelmaa, Sylvia Kesa, Kalle Oja, Toomas Plaan, Toomas Zupping, Marek Kuul, Ilona Ringas, Silja Põder, Sigrid Huik, Ene Hiio, Salme Jugaste, Maie-Ann Raun

Täname:
Järvakandi klaasitehas