Baltimaade kaasaegse klaasikunsti näitus “Layers”
21.08- 26.09.2026
Arka galerii, Vilnius, Rugpjūčio 21 d., penktadienį, 18 val.

Reedel, 21. augustil kell 18.00 kutsub Arka galerii külastajaid Baltimaade klaasikunsti tutvustava suure ülevaatenäituse avamisele.

Näitusel osaleb 25 kunstnikku Leedust, Lätist ja Eestist. Näitus leidis esmakordselt aset 2025. aastal Riia Rakenduskunsti ja Disaini Muuseumis ning see valiti Läti aasta enim külastatud näituseks. Plaanis on jätkata näituse ringreisi Eestis 2027. ja Jaapanis 2029. aastal. Vilniuses on teoste ja autorite komplekt mõnevõrra erinev Riias nähtust, peegeldades konkreetse ruumi spetsiifikat ja kuraatorite valikuid.

Näitus “Kihid” tutvustab praegusel ajahetkel Balti riikides tegutsevaid klaasikunstnikke, hõlmates laia suundumuste, visioonide ja elukogemuste paletti. Eksponeeritud teoseid ühendab idee metafoorsest ja füüsilisest kihilisusest, millega põimub klaasi haprus, kapriissus ja ettearvamatus. Näha saab paljudes eri tehnikates loodud skulptuure ja installatsioone, mis parimal viisil kasutavad materjali unikaalseid omadusi.

Näituse teemad kajastavad meie aja valitsevaid teemasid – ökoloogiline jätkusuutlikkus, isiklik ja kollektiivne mälu, identiteet, eneseotsing ning mõtisklused inimkonna ja looduse, aja ja ruumi vahelise suhte üle.

Näitus Arka galeriis kestab 26. septembrini.

Osalevad: Danas Aleksa, Sofi Aršas, Ieva Birģele, Kārlis Bogustovs, Piret Ellamaa, Nerijus Erminas, Marta Frėjutė, Marta Ģibiete, Bārbala Gulbe, Domas Ignatavičius, IRMA Collaborative (Inguna Audere, Michael Rogers), Erki Kannus, Merle Kannus, Kati Kerstna, Kai Kiudsoo, Remigijus Kriukas, Rūta Lipaitė, Karlīna Mežecka, Anda Munkevica, Kairi Orgusaar, Irina Peleckienė, Julija Pociūtė, Tiina Sarapu, Dalia Truskaitė.
Kuraatorid: Marta Ģibiete, Bārbala Gulbe, dr. Evelina Januškaitė, Kati Kerstna, Dalia Truskaitė.
Näituse kujundus: Renata Valčik
Helilooja: Tomoo Nagai
Graafiline disain: Lukas Stanionis
Partnerid: Leedu Kunstnike Lit, Eesti Klaasikunstnike Ühendus, , A. Sūna galerii, MaBaDaKa, LDS galerii „Meno parkas“
Toetajad: Leedu Kultuurinõukogu, Vilniuse linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital, Läti Kultuurkapital.

25. juulil 2026 toimub Viljandis Raua 4 Loomehoovikus kunstifestival „Leegist Loodud 2026“, mis toob kokku tulega töötavad meistrid Eestist ja välismaalt. Sündmuse keskmes on rahvusvaheliselt tunnustatud klaasikunstniku John Morani avalik klaasipuhumise demonstratsioonesinemine.

Juba teist aastat toimuv „Leegist Loodud“ kunstifestival ühendab klaasi-, sepa-, ehte- ja keraamikakunstnikud, kelle looming sünnib kuumuse ja tule abil. Festival toob kokku ajaloolised käsitöötraditsioonid ja nüüdisaegse loovkultuuri. Publikule pakutakse võimalust osaleda töötubades ja jälgida meistrite demonstratsioone. Korraldajate eesmärk on tuua eri valdkondade tegijad ühise idee alla ning juhtida tähelepanu traditsioonilistele oskustele, mis vajavad järjepidevust ja järelkasvu.

Festivali peaesinejana astub üles klaasikunstnik John Moran, kes saavutas laialdase tuntuse Netflixi tõsielusarja Blown Away kolmanda hooaja võitjana. Moran on tuntud massiivse kuuma klaasi modelleerimise ja elutruude objektide loomise poolest, ühendades traditsioonilised töövõtted kaasaegse skulpturaalse lähenemisega.

“Soovime, et klaasipuhumist nähtaks Eestis elava kultuuripärandina, millel on tugev kunstiline ja kogukondlik mõõde. John Morani osalemine tõstab festivali kunstilist taset ning loob väärtusliku rahvusvahelise koostöö,“ ütles festivali algataja klaasikunstnik Eili Soon PUHU Klaasistuudiost.

John Moran lisas: „Mul on väga hea meel olla osa sellest festivalist ja kohtuda kohaliku kogukonnaga. Ootan võimalust jagada oma kogemusi ja kirge klaasikunsti vastu.“

Lisaks peaesineja demonstratsioonile pakub festival kohtumisi ja tegevusi ka teistele tulega töötavatele loovisikutele, luues keskkonna, kus traditsioonilised oskused ja kaasaegne kunstipraktika kohtuvad.

Festival „Leegist Loodud 2026“ toimub 25. juulil kell 12-18 Viljandis, Raua 4 Loomehoovikus.

Lisainfo:
Eili Soon
PUHU Klaasistuudio, festivali algataja
+37256668127
eilisoon [at] gmail [dot] com

Valga keskväljakul avati 21.07.2026 Maret Sarapu mosaiikteos, mis jääb möödajalutajaid rõõmustama loodetavasti pikaks ajaks.

Maret kirjutab enda teosest nii:
“Valka tulles tahtsin luua mosaiiki, mis kujutaks midagi Valgale olemuslikku, mõtlesin taimedele, mis siinsetes aedades võiksid kasvada. Tahtsin kasutada võimalikult palju olemasolevat jääkmaterjali ning näidata ka materjalis korraga lihtsust ja ilu. Esimestel nädalatel sõitsin palju rattaga ringi, otsides nii teose asukohta kui ka selle sisu. Samal ajal avastasin linna ennast.
Minu esmamulje Valgast oli üllatavalt helge ja rõõmus. Pedeli jõgi, õitsvad aiad pügatud õunapuudega, jah, palju tühje hooneid, aga mõned neist uhked ja ilusad nagu ausambad. Hiljem märkasin ka tühjust, nukrust ja nõutust, mis linnaruumis peituvad, kuid mosaiigi otsustasin luua just selle esimese kohtumise tunde põhjal – hetkest, mil maailm paistis helde.
Selle meeleolu talletasin kahe lühikese luuletusena:

Sirel
Õunapuuõis
Soe tuul künka tagant
Milline vedamine mul
Jälle

Millal
Eufoorias
Viimati ilmast sa
Ratas veereb allamäge
Ise

Mosaiik ongi katse säilitada seda esimest vaimustust – hetke, mil linn avaneb läbi valguse, õite ja liikumise. Teose loomisel on kasutatud vanu keraamilisi plaate, tellise- ja asfaldikilde ning värvilist klaasi.”

Suur tänu Kaarel Narrole installatsiooniabi eest!
Pildi autor Nika Gabiskiria.
Projekti toetasid Eesti Kultuuriministeerium ja KULKA.

“Ühe teise veski lugu” I ja II (2026) on Tiina Sarapu uued tööd Lette klaasimuuseumi näitusel “Developments 50–30-20”. Need tööd jätkavad omal moel teemat, mida käsitleb teos “Ühe vesiveski lugu” (2009), mis kuulub Lette muuseumi kogusse ja on samuti näitusel eksponeeritud.

Näitus on avatud 3. jaanuarini 2027.

18. juunil kell 18.00 avasid Maarja Mäemets ja Evelina Lindström Hobusepea galeriis ühisnäituse „Läbi“.

Näitusel saavad kokku kaks erinevat käsitlust mälust, mis leiavad väljenduse õrnades keraamilistes ja klaasist teostes. Evelina Lindström läheneb mälule Henri Bergsoni kestvuse (durée) mõiste kaudu, Maarja Mäemets vaatleb seda aga ruumilise struktuurina.

Bergsoni järgi ei kulge aeg elatud kogemuses lineaarselt ega ühtlaselt, vaid liigub erineva rütmi ja intensiivsusega. Mälu ei ole tema jaoks mitte mineviku arhiiv, vaid jätkuvalt toimiv ja kestev muutuja. Lindströmi teostes väljendub see idee korduvates pärlivormides, mis osutavad sellele, kuidas ärritusest või võõrkehast, näiteks liivaterast, võib aja jooksul kujuneda midagi terviklikku ja tugevat.

Mäemetsa teostes ilmneb mälu ruumina, milles mälestused on talletatud, ümber paigutatud või osaliselt kaduma läinud. Vaataja kohtab treppe, mis ei vii kuhugi, tühjasid anumaid ning silma- ja käeulatusest kõrgemale tõstetud objekte, muutes mälu seeläbi fragmenteerituks ja vaid osaliselt ligipääsetavaks. Oma installatsioonides lähtub Mäemets Vana-Kreeka mälupalee meetodist (method of loci), mille puhul mälestused paigutatakse kujuteldava arhitektuuri eri punktidesse. Kui traditsiooniliselt kasutatakse seda tehnikat teadmiste korrastamiseks ja keerulise teabe meeldejätmiseks, siis Mäemets rakendab seda emotsioonide, mälestuste ja isiklike kogemuste kaardistamiseks.

Koos moodustavad Lindströmi ja Mäemetsa teosed kaks teineteist täiendavat käsitlust mälust: ühelt poolt ajas kestva kogemusena, teisalt ruumilise struktuurina, milles osa mälestusi jääb alati kättesaamatuks.

Maarja Mäemets (snd 1991) on Stockholmis elav ja töötav eesti kunstnik, kes uurib oma loomingus käelisi praktikaid läbi narratiivsete objektide, töötades peamiselt klaasi, installatsiooni ja tekstiga. Lähtudes lugude jutustamisel materjalist endast, vaatleb ta oma praktikas isikliku mäluga seotud lünki ja kahtlusemomente, otsides allesjäänust lootuse ja julguse jälgi. Tal on nii bakalaureuse- kui magistrikraad Eesti Kunstiakadeemiast klaasikunsti erialalt, ning käesolevalt õpib ta Stockholmis Konstfacki Kunsti-, käsitöö- ja disainiülikoolis CRAFT! magistriprogrammis. Tema töid on esitletud rahvusvaheliselt, sealhulgas suurtel Euroopa disaini- ja käsitööplatvormidel, nagu Milano disaininädal ja Veneetsia klaasinädal. 2025. aastast on ta järgmise Tallinna rakenduskunsti triennaali peakorraldaja.

Evelina Lindström (snd 1990) on Stockholmis baseeruv rootsi kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri ning savist ja keraamikast kujutiste loomisega. Ta omandas magistrikraadi Stockholmi Kuninglikus Kunstiinstituudis ning bakalaureusekraadi nii Umeå kui Viini kunstiakadeemiates.
Lindström tegeleb oma kunstipraktikas elu hapruse ja kaduvusega. Tema teosed annavad kuju mööduvuse kogemustesse kätketud emotsionaalsetele maastikele, puudutades ka melanhoolia, leina ja lohutuse teemasid. Töötades materjalidega, mis on ühtaegu õrnad ja vastupidavad, loob ta skulptuure ja kujutisi, milles ilmneb kaotuse, mälu ja hoole vaheline habras tasakaal.

Kuraator:
Lilian Hiob-Küttis
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Maret Sarapu, Julia Valtanen 
VOOLAV.HABRAS
Punctum galeriis
9.04 – 24.05.2026

Näitus toob kokku Julia Valtaneni ja Maret Sarapu kunstipraktikad, lähtudes arusaamast, et maailm ei ole eraldiseisvate objektide kogum, vaid pidevalt muutuv seoste süsteem. Vorm ei fikseeru siin kunagi lõplikult – see tekib protsessis, suhetes, elementide vahel.

Julia Valtaneni töödes on vormid voolavad, sulandudes teineteiseks ja moodustades hübriidseid orgaanilisi struktuure. Kompositsioonil puudub keskpunkt ja elemendid ei allu hierarhiale: vaataja tähelepanu jaotub üle kogu pinna nagu ökosüsteemis, kus kõik on läbi põimunud ja omavahel seotud. Juulia uutes töödes jääb maalikiht liikuvaks – ta on lasknud värvidel voolata ja andnud materjalile suurema agentsuse. Neis on rohkem õhku, pause, hingamist.

Julia kollaažid moodustavad näituse sees olulise ülemineku. Erinevalt maalidest, kus vorm tekib voolamise kaudu, on siin see välja lõigatud ja piiritletud selge servaga. Ilmub fragment, erinevate kihtide kattumine, ning tühimikud on siin puudumise jäljed, mis saavad kompositsiooni võrdväärseks osaks. Kollaažides kohtuvad killud ja tervik – see kohtumine jätkub Maret Sarapu praktikas.
Vorm ei ole stabiilne ka Mareti töödes, kuid teistel põhjustel: see sõltub tajust. Klaas, peegeldused ja valgus loovad tingimused, kus kujutis muutub vaataja liikudes. Vaatenurk, valguse intensiivsus ja iseloom mõjutavad seda, mis saab nähtavaks. Kihid ei ole siin maalilised, vaid optilised – varjud ja murdumised loovad ühest vormist mitmeid versioone.

Esile tõuseb amfora – arhetüüpne vorm, mis on tuntud terviklikkuse ja püsivuse sümbolina. Mareti töös on see kaetud hapra mosaiigiga, muutudes pinnaks, mis koosneb fragmentidest. Ühtne vorm hoitakse koos paljude üksikute elementide abil, millest igaüks säilitab oma autonoomsuse. Tervik ei teki fragmendist hoolimata, vaid just tänu sellele.

Kummagi kunstniku praktikas ei tähenda fragmenteerimine lagunemist. Vastupidi, fragment saab mitmekihilise ja muutuva maailma osaks.
“Voolav, habras” on ruum, kus voolavus ja haprus täiendavad teineteist. Mateeria, vorm ja taju on pidevas ümberkujunemises – seisundis, kus seosed on olulisemad kui objektid ise.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kai Kiudsoo- Värvil valmis uus vitraaž Paide Püha Risti kiriku kooriruumi lõunapoolse akna ülemisse osasse See täidab tühimikku 1913. aastal paigaldatud Ernst Friedrich Tode vitraažis. Nimelt on kogu Paide Püha Risti kiriku akendes säilinud Eestis harukordselt terviklik vitraažilahendus E.F. Tode sulest ja töökojast, mis oli sel ajal vaieldamatult Baltimaade tipptase. Aga kooriruumi lõunapoolses aknas oli jäänud üks aknaraami ava täitmata. Teadmata on, milline vitraaž võis seal aknaavas olemas olla või oli sinna kavandatud. Kui vaadata kooriruumi põhjapoolset akent, kus on kujutatud Püha Vaimu sümbolina valget tuvi, mis viitab ristimise sakramendile ning olemasolevat vitraaži kooriruumi lõunapoolses aknas, kus on kujutatud Kristuse ohvrile viitavat Veronika rätti, siis on põhjust arvata, et akna ülemises osas olev tühi ringikujuline avaus võis olla mõeldud kujutama just Kristuse Armualaua ohvrit.

Autor tänab Eve Koha, kes on tegelenud kogu selle kiriku vitraažide restaureerimisega, heade nõuannete eest. Samuti Ain Allet (Aindhooven OÜ,) kes oli selle vitraaži monteerija-meister.

Uudislõik lingitud klipi lõpus: https://jupiter.err.ee/1609972465/aktuaalne-kaamera

Eesti Kunstnike Liidu kevadnäitusel osales tänavu rekordarv klaasikunstnikke: Rait Prääts, Tiina Sarapu, Maret Sarapu, Malle Karik-Hallimäe, Kati Kerstna, Maarja Mäemets, Mare Saare, Kairi Orgusaar, Kai Kiudsoo-Värv ja Sofi Aršas. Õnnitleme!