Riigi Kinnisvara koostöös Siseministeeriumiga korraldas kevadel kunstikonkursi, et leida sobivaim kunstiteose ideelahendus Kilingi-Nõmme Päästeameti ning Politsei- ja Piirivalveameti ühishoone peasissepääsu juures oleva varjualuse seinale. Žürii tegi valiku 27 kavandi hulgast ja valis võitjaks klaasikunstniku Maret Sarapu kavandi „Süsinik ja kevlar“.

Hoone peasissepääsu ilmestav klaaspannoo on nüüd valminud. Teos suhestub hästi Päästeameti, Politsei- ja Piirivalveameti spetsiifikaga ning sobitub säravalt siseturvalisuse ühishoone seinale. Sulatatud klaasplokkidest teoses võib näha viiteid rahvuslikule kaheksakannale, teenetemärgile ning erakordselt vastupidavale süsinik- ja kevlarkanga tekstuurile ja kamuflaažmustrile.
Värviline teos laoti kokku 154-st erikujulistest 25 mm-paksustest valgusti toel helendavatest ja mittehelendavatest klaasplokkidest. Valminud teose kõrgus on 2,9 meetrit ning laius 1,4 meetrit ning kogukaal ligi 350 kg.

Pannoo autor Maret Sarapu on Kilingi-Nõmmest pärit klaasikunstnik ja Tallinna rakenduskunsti triennaali üks korraldajatest ning tänavuse peanäituse kuraator. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias klaasikunsti erialal ning täiendanud end nii Eestis kui välismaal. Maretit peetakse üheks edukamaks tegijaks monumentaalkunsti vallas, kuid ta on samavõrd andekas ka intiimsete väikevormide ja kontseptuaalsete installatsioonide loojana. Tema töid võib leida klaasi-, tarbekunsti ja disainimuuseumeis Eestis, Ameerika Ühendriikides, Saksamaal, Türgis ja Belgias ning mitmetes avaliku ruumi hoonetes Eestis.
29. novembril toimud Kilingi-Nõmme siseturvalisuse ühishoone avamisel rõhutas kunstnik, et tema üks eesmärkidest oli teha teos, mis ennast kiiresti ei ammendaks.

Päästeameti Lääne päästekeskuse juhi Heiki Soodla sõnul on reaalne tulemus kavandist veelgi parem ja efektsem. „Kunstiteos toob hoonele soojust ja kutsub hoidma tasakaalu inimese ja keskkonna vahel. See on inspireeriv element, mis rõhutab meie missiooni olla kogukonna kaitseks alati valmis,“ lisas Soodla.

Klaaspannoo kogumaksumus 40 200 eurot, millele lisandub käibemaks.

Kunstikonkursi žüriisse kuulusid žürii esimees Kilingi-Nõmme ühishoone arhitekt Reino Rass, Siseministeeriumi nõunik Jüri Triletski, Eesti Kunstnike Liidu esindajad Johannes Luik ja Vergo Vernik Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esindajad Kädi Talvoja ja Anu Allas. Lisaks osalesid žürii töös hääletusõiguseta ekspertidena Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefekt Kaido Kõplas, Päästeameti Lääne päästekeskuse juht Heiki Soodla, Saarde valla abivallavanem Külli Karu ning Riigi Kinnisvara kinnisvaraarenduse projektijuht Aigo Keskküla.

Veel pilte: https://rkas.ee/et/uudised/kilingi-nomme-uhishoonet-ehib-maret-sarapu-klaaspannoo

Sigrid Maria Luitsalu töö “Gender is Doing” osutus valituks konkursile European Prize for Applied Arts. Näitus konkursil osalevatest töödest on avatud 23.11.2024 – 16.2.2025, Belgias, Mons Anciens Abbatoirs’.

Info: https://www.becraft.org/event/maestria
Kataloog töödele:
https://www.becraft.org/…/eyJfcmFpbHMiOns…/Catalogue.pdf

VIDEVIKUTSOONIS
Klaasinstallatsioonid, heli, valgus, liikumine.
Valgusele pühendatud näitus VANA-VÕROMAA KULTUURIKOJAS aasta kõige pimedamal ajal
6.12.2024 – 2.02.2025

Kunstnikud: Sofi Aršas, Kairi Orgusaar, Kati Kerstna
Külalisena: Erki Kannus

Videvikutsoon on ookeanides pindmise veekihi ja süvaveekihi (pimedusetsooni) vahel asuv ala, mis ulatub 200 meetrist kuni 1000 meetrini.

Selles sügavuses on päikesevalgus väga nõrk ja tsoonisisesed temperatuurimuutused suurimad.

Videvikutsoon on külm ja selle valgus hämar, kuid bioluminestsentssähvatustega – elusorganismide poolt tekitatud valgusega. Piirkond kubiseb elust – tõenäoliselt on videvikutsooni biomass suurem kui kogu ülejäänud ookeanitsoonides kokku.

Videvikutsooni kummastavat vahepealsust saab tuua ka meie nähtavasse kaasaegsesse maailma – küsimused, otsused ja arusaamised et kas mingi isik, nähtus, emotsioon, vms. on must või valge, hea või halb, õige või vale ei leiagi tihti muud lahendust kui paigutumist videvikutsooni salapärasesse kooslusesse.

Kõiki näitusel osalevaid kunstnikke ühendab lisaks materjali peenkasutusele ka kirg valguse ja liikumise vastu. Erinevate meediate kasutamine, klaasist ja valgusest tõukuv installatiivsus on see, mis meid ühendab.

Erinevused ilmnevad teemades ja kujutamise viisis – Sofi Aršase puhul on oluline tema töödes peituv isiklik läbielamine, isiklik täpne tunnetus, millele sekundeerib pisut kaootiline ja vaba loomeprotsess leidmaks õiget väljendusmeetodit.

Kairi Orgusaare jõulised skulpturaalsed vormid muutuvad valguse lisandudes hõrkudeks, isegi poeetilisteks mõtteavaldusteks.

Kati Kerstna loodusest ja keskkonnast rääkivates töödes peitub kontrast läbipaistva, hapra materjali ja robotliku vormikeele vahel.

Külalisesineja Erki Kannuse installatsioon “Õhtune lüps” toob kauge nostalgiahõngu kaasaegsesse konteksti.

Näitusel eksponeerime nii videvikutsooni hämarust kui rikkalikkust.

Kõike võib juhtuda. Kõik on olemas.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kuraator: Kati Kerstna
katikerstna.ee

Kajastus Postimehes

Kajastus ERR-is

Festivali Tartu Valgus raames astusid EKKÜ liikmed üles mitmel personaal- ja grupinäitusel:

Birgit Pählapuu näitus Kärbeste mäss” Tartu Botaanikaaias

Grupinäitus “Lendumine” Botaanikaaia Talveaias –  Kati Kerstna, Kairi Orgusaar, Sofi Aršas

Grupinäitus “Päritud valgus” galeriis Pallas – Rait Prääts

Eili Soon ja Elo Sein
TRIACA
Disaini-ja Arhitektuurigaleriis
11 – 23.11.2024

TRIACA – klaasipuhumise jõud. See on kui vaimne ja emotsionaalne vastumürk kaasaegse maailma väljakutsete ja rõhuvate olukordade vastu. Klaas on siin rohkem kui materjal; see on meedium, mille kaudu väljenduvad inimlikud unistused, võitlused ja lepitused. Iga objekt on justkui sümbol teekonnast ja tasakaalu leidmisest. Näitus kutsub külastajaid leidma oma “Triaca” seda ühte tegevust või hetke, mis puhastab hinge ja toob tagasi iseendani. Näitus tuletab meelde, et igal inimesel on võimalus luua oma vastumürk, mis aitab tal püsida enda keskmes

Eesti Kunstiakadeemia 110.sünnipäeval 8.11.2024 leidis aset raamatuesitlus, milles oma värskelt valminud raamatut esitles Eve Koha.

Eve Koha raamat „Klaasimaal – valgusega maalimine“ esitab ülevaate klaasimaali ajaloost ja selle meetoditest. Klaasimaali meetodid, materjalid ja põletusahjud on aja jooksul teinud läbi suure arengu. Eve Koha raamat on eelkõige mõeldud õppematerjaliks, aga sobib tutvumiseks kõigile teistelegi, kes soovivad klaasimaaliga lähemalt tutvuda.

Autor ütleb:
Kirjutasin selle raamatu oma õpilaste tungival soovil, sest klaasimaali tehnoloogiast on suhtelisest vähe tõsiseltvõetavat kirjandust leida. Eesti keeles ei ole seda üldse. Materjali olen kogunud pikki aastaid ja käsikirjaliselt jaganud seda klaasimaalitundides, mida olen EKA klaasiosakonnas pikalt õpetanud.

Raamatu koostamise põhimõtted olid täiesti subjektiivsed. Ajalugu käsitlesin väga lühidalt ja autorite valik oli ka täiesti subjektiivne. Oluliseks pidasin, et autorid oleks toonud midagi erilist ja uut klaasimaali. Lisasin maailma klaasimaaliajaloo ossa kronoloogiliselt omal vabal valikul eesti autoreid ja klaasimaale ning kasutasin kujunduses rohkelt detaile.Teoste suurendatud detaile olen kasutanud meelega, et klaasimaali tehnlisi võtteid paremini nähtavale tuua.

Eriline on ajalooosa selle poolest, et on käsitletud koos maalimist anumatele ja klaasimaali tahvelklaasil, sest ajaloos on need olnud sageli eraldi töökodades, kuid on ka kokkupuute kohti, kus maalija maalis nii anumaid kui tahvelklaasi.

Tähelepanu on raamatus koondunud tehnoloogiale ja erinevatele maalimisviisidele. Selleks on kasutatud nii tõlkematerjali kui ka suures osas ülestähendatud oma enda kogemusi.
Loomulikult vääriks eesti ajalooline klaasimaal eraldi põhjalikku käsitlemist ja analüüsimist ka kunstiajaoolaste poolt.

Raamat on mõeldud kasutamiseks klaasiosakonnas, aga muidugi võivad seda kasutada kõik asjast huvitatud.
Raamat valmis tänu EKA klaasiosakonnale, EKA kirjastusele ja Eesti Kultuurkapitalile.
Raamatut saab osta EKA raamatukogust.

Autor ja koostaja: Eve Koha
Toimetaja ja illustraator: Kai Kiudsoo-Värv
Kujundaja: Anneliis Aunapuu
Keeletoimetaja: Triin Truuvert
Tehniline toimetaja: Heige Peets
Trükk: GRANO

152 lk, eesti keeles
Eesti Kunstiakadeemia klaasiosakond, 2024

Rait Prääts
KIVISTISED
Okapi galeriis 15.10- 8.11 2024

Näitusega „Kivistised“ on autor alustanud uut seeriat töödest, mille teemaks on mõtisklused ajast. Käesolev lühike hetk muutub kohe minevikuks, aga minevik on väga pikk. Tundub, et autori arvates pärast käesolevat hetke algab koheselt kivistumine. Hetke möödumisel kivistub kõik. Sellele võib muidugi vastu vaielda, aga seal on ka omajagu tõtt. Miljon aastat tagasi astus üks dinosaurus mõned sammud pehmel pinnasel, jäljed kivistusid ja täna on võimalik vaadata kuhu ta oli minemas ja kas ta kiirustas või jalutas mõnuga. Samas võib mõtiskleda, et millised plaanid olid tal tulevikule ning kas ta teadis, et on väljasurev liik. Kõikidel hetkedel nii hästi ei vea ja nende jäljed ei kivistu tulevikku. Siiski on minevik väga loominguline, ning tekkinud erinevatest ladestustest, errosioonist, katastroofidest ja muudest protsessidest võib igasuguseid järeldusi teha ka tulevikuks.
Kivististe sarja töödes on viiteid inimestele, ühikonna paradoksidele ja muudele nähtustele universumis. Autor on kujutanud kivistunud risteed, ööd ja päeva, lahingut, naeratusi, aega ja lendu jne. Muidugi võib tekkida küsimusi, et kas ristee või naeratused saavadki kivistuda, tekitada ladestusi ja kulgemise konstruktiivseid jooni. Autor igatahes tundub arvavat, et saab.
Selle teksti on kirjutanud autor. Kuna tööd on valminud ja alustanud iseseisvat eksisteerimist, siis saab ta kõrvalseisjana kiretult analüüsida näituse hetke tervikut ning jälgida selle kivistumist.

Tiina Sarapu
TUME MAA
Kuraator: Maarja Mäemets
4.10. – 29.10.2024.

Läbi vagude, kihtide, kraavide, soonte jookseb Tume maa üle silmapiiri nagu tühi põld. See on üleminekuala, mis peidab endas kõiki võimalusi. Ruum, mis ulatub sügavamale kui kolmemõõtmelisus. Näitus ‘’Tume maa’’ on kunstniku Tiina Sarapu ja näituse kuraatori Maarja Mäemetsa aastapikkuse vestluse materialiseerumine. Ühised arutelud, mis algasid jagatud huvist füüsilise ruumi võimaluste ja olulisuse vastu kunstnikupraktikas, viisid sügavama põhja otsingutele. Maa on vundament, märkamatu kandja, kelle taluvuse piire inimkäsi pidevalt proovile paneb. Maa on kasvupinnas võimaluste ja lootuse juurutamiseks ja juurdumiseks. Sarapule iseloomuliku täpsuse ja julgusega peegeldab ta röntgenpilguga läbi selle mitmekihilisuse ja usaldab oma loomingul kanda end veel teadmata kohtadesse.

Tiina Sarapu (s 1971) on Eesti kontseptuaalne klaasikunstnik, kelle loomingut iseloomustab minimalistlik vormikeel ja rafineeritud teostus. Viimastel aastatel on ta keskendunud peamiselt installatsioonidele, luues teoseid, mis uurivad ruumi võimalusi ning avardavad vaataja tajupiire. Sarapu omandas magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti erialal 1996. aastal ning on aastaid töötanud õppejõu ja dotsendina. Tema teosed on pälvinud rahvusvahelist tunnustust ning kuuluvad mitmete muuseumide ja erakogude kollektsioonidesse. Sarapule on omistatud Kristjan Raua preemia (2007, 2023) ja Kultuurkapitali aastapreemia (2019). Aastatel 2021–2023 oli Tiina Sarapu kunstnikupalga laureaat.

Maarja Mäemets (s 1991) on Eesti kunstnik ja kuraator, kelle loomingus peegeldub jõud ja lootus. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti eriala (BA 2015, MA 2018) ning omandab hetkel teist magistrikraadi Taidestuudiumi õppekaval. Mäemets keskendub peamiselt kohaspetsiifilistele installatsioonidele, kus materjalide valikud toimuvad intuitiivselt ja kannavad endas tihedaid narratiive ning sümboleid. Kunstnik on saavutanud mitmeid olulisi tunnustusi ning osaleb rahvusvahelistel näitustel alates 2015. aastast. Oma kuraatoridebüüdi tegi 2020. aastal Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäituse “Värv – Punane” peakorraldajana.

Näitus ‘’Tume maa’’ kuulub Tallinna rakenduskunsti triennaali satelliitprogrammi.
Täname: Eesti Kultuurkapital, MUSHEEZ, MIRON Violetglass, Klaasissepa OÜ,
ECCOM OÜ
Graafiline disain: Meelis Mikker
Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Lisainfo:
Maria Valdma-Härm
+372 511 2350
HOP galerii
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
N–T 11.00–18.00

17. septembril avati Okapi galeriis Disainiöö raames Kati Kerstna ja Kairi Orgusaare näitus : Bioloogilised iseärasused.

Klaasi ja valguse suhe on meid alati inspireerinud, samuti looduslikud – bioloogilised vormid, jooned, iseärasused.
Nüüd kavatseme selle kõik liita üheks tervikuks.
Bioloogilised, botaanilised vormid ja struktuurid toimivad äärmiselt erinevalt – esineb nii arhitektuurset imepärast korrastatust kui tõeliselt inspireerivat, napakat kaost, aga sealjuures on kõigel sellel alati ka põhjus – mõnikord või isegi enamasti on see meie jaoks arusaamatu, aga igal detailil, igal kooslusel on oma kindel eesmärk, oma põhjus ja ülesanne.
Oma uutes valgusobjektides loodame saavutada midagi sarnast – paika panna kindlad valgusmustrid, neid tekitavad klaasstruktuurid, toestavad konstruktsioonid ja modelleerida bioloogiast inspireeritud, iseäraliku ning isegi äraspidise või peidetud loogikaga moodustisi, mille koondnimetuseks on meie jaoks valgusobjektid.

Fotod: Mati Hiis