18. juunil kell 18.00 avasid Maarja Mäemets ja Evelina Lindström Hobusepea galeriis ühisnäituse „Läbi“.

Näitusel saavad kokku kaks erinevat käsitlust mälust, mis leiavad väljenduse õrnades keraamilistes ja klaasist teostes. Evelina Lindström läheneb mälule Henri Bergsoni kestvuse (durée) mõiste kaudu, Maarja Mäemets vaatleb seda aga ruumilise struktuurina.

Bergsoni järgi ei kulge aeg elatud kogemuses lineaarselt ega ühtlaselt, vaid liigub erineva rütmi ja intensiivsusega. Mälu ei ole tema jaoks mitte mineviku arhiiv, vaid jätkuvalt toimiv ja kestev muutuja. Lindströmi teostes väljendub see idee korduvates pärlivormides, mis osutavad sellele, kuidas ärritusest või võõrkehast, näiteks liivaterast, võib aja jooksul kujuneda midagi terviklikku ja tugevat.

Mäemetsa teostes ilmneb mälu ruumina, milles mälestused on talletatud, ümber paigutatud või osaliselt kaduma läinud. Vaataja kohtab treppe, mis ei vii kuhugi, tühjasid anumaid ning silma- ja käeulatusest kõrgemale tõstetud objekte, muutes mälu seeläbi fragmenteerituks ja vaid osaliselt ligipääsetavaks. Oma installatsioonides lähtub Mäemets Vana-Kreeka mälupalee meetodist (method of loci), mille puhul mälestused paigutatakse kujuteldava arhitektuuri eri punktidesse. Kui traditsiooniliselt kasutatakse seda tehnikat teadmiste korrastamiseks ja keerulise teabe meeldejätmiseks, siis Mäemets rakendab seda emotsioonide, mälestuste ja isiklike kogemuste kaardistamiseks.

Koos moodustavad Lindströmi ja Mäemetsa teosed kaks teineteist täiendavat käsitlust mälust: ühelt poolt ajas kestva kogemusena, teisalt ruumilise struktuurina, milles osa mälestusi jääb alati kättesaamatuks.

Maarja Mäemets (snd 1991) on Stockholmis elav ja töötav eesti kunstnik, kes uurib oma loomingus käelisi praktikaid läbi narratiivsete objektide, töötades peamiselt klaasi, installatsiooni ja tekstiga. Lähtudes lugude jutustamisel materjalist endast, vaatleb ta oma praktikas isikliku mäluga seotud lünki ja kahtlusemomente, otsides allesjäänust lootuse ja julguse jälgi. Tal on nii bakalaureuse- kui magistrikraad Eesti Kunstiakadeemiast klaasikunsti erialalt, ning käesolevalt õpib ta Stockholmis Konstfacki Kunsti-, käsitöö- ja disainiülikoolis CRAFT! magistriprogrammis. Tema töid on esitletud rahvusvaheliselt, sealhulgas suurtel Euroopa disaini- ja käsitööplatvormidel, nagu Milano disaininädal ja Veneetsia klaasinädal. 2025. aastast on ta järgmise Tallinna rakenduskunsti triennaali peakorraldaja.

Evelina Lindström (snd 1990) on Stockholmis baseeruv rootsi kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri ning savist ja keraamikast kujutiste loomisega. Ta omandas magistrikraadi Stockholmi Kuninglikus Kunstiinstituudis ning bakalaureusekraadi nii Umeå kui Viini kunstiakadeemiates.
Lindström tegeleb oma kunstipraktikas elu hapruse ja kaduvusega. Tema teosed annavad kuju mööduvuse kogemustesse kätketud emotsionaalsetele maastikele, puudutades ka melanhoolia, leina ja lohutuse teemasid. Töötades materjalidega, mis on ühtaegu õrnad ja vastupidavad, loob ta skulptuure ja kujutisi, milles ilmneb kaotuse, mälu ja hoole vaheline habras tasakaal.

Kuraator:
Lilian Hiob-Küttis
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Maret Sarapu, Julia Valtanen 
VOOLAV.HABRAS
Punctum galeriis
9.04 – 24.05.2026

Näitus toob kokku Julia Valtaneni ja Maret Sarapu kunstipraktikad, lähtudes arusaamast, et maailm ei ole eraldiseisvate objektide kogum, vaid pidevalt muutuv seoste süsteem. Vorm ei fikseeru siin kunagi lõplikult – see tekib protsessis, suhetes, elementide vahel.

Julia Valtaneni töödes on vormid voolavad, sulandudes teineteiseks ja moodustades hübriidseid orgaanilisi struktuure. Kompositsioonil puudub keskpunkt ja elemendid ei allu hierarhiale: vaataja tähelepanu jaotub üle kogu pinna nagu ökosüsteemis, kus kõik on läbi põimunud ja omavahel seotud. Juulia uutes töödes jääb maalikiht liikuvaks – ta on lasknud värvidel voolata ja andnud materjalile suurema agentsuse. Neis on rohkem õhku, pause, hingamist.

Julia kollaažid moodustavad näituse sees olulise ülemineku. Erinevalt maalidest, kus vorm tekib voolamise kaudu, on siin see välja lõigatud ja piiritletud selge servaga. Ilmub fragment, erinevate kihtide kattumine, ning tühimikud on siin puudumise jäljed, mis saavad kompositsiooni võrdväärseks osaks. Kollaažides kohtuvad killud ja tervik – see kohtumine jätkub Maret Sarapu praktikas.
Vorm ei ole stabiilne ka Mareti töödes, kuid teistel põhjustel: see sõltub tajust. Klaas, peegeldused ja valgus loovad tingimused, kus kujutis muutub vaataja liikudes. Vaatenurk, valguse intensiivsus ja iseloom mõjutavad seda, mis saab nähtavaks. Kihid ei ole siin maalilised, vaid optilised – varjud ja murdumised loovad ühest vormist mitmeid versioone.

Esile tõuseb amfora – arhetüüpne vorm, mis on tuntud terviklikkuse ja püsivuse sümbolina. Mareti töös on see kaetud hapra mosaiigiga, muutudes pinnaks, mis koosneb fragmentidest. Ühtne vorm hoitakse koos paljude üksikute elementide abil, millest igaüks säilitab oma autonoomsuse. Tervik ei teki fragmendist hoolimata, vaid just tänu sellele.

Kummagi kunstniku praktikas ei tähenda fragmenteerimine lagunemist. Vastupidi, fragment saab mitmekihilise ja muutuva maailma osaks.
“Voolav, habras” on ruum, kus voolavus ja haprus täiendavad teineteist. Mateeria, vorm ja taju on pidevas ümberkujunemises – seisundis, kus seosed on olulisemad kui objektid ise.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kai Kiudsoo- Värvil valmis uus vitraaž Paide Püha Risti kiriku kooriruumi lõunapoolse akna ülemisse osasse See täidab tühimikku 1913. aastal paigaldatud Ernst Friedrich Tode vitraažis. Nimelt on kogu Paide Püha Risti kiriku akendes säilinud Eestis harukordselt terviklik vitraažilahendus E.F. Tode sulest ja töökojast, mis oli sel ajal vaieldamatult Baltimaade tipptase. Aga kooriruumi lõunapoolses aknas oli jäänud üks aknaraami ava täitmata. Teadmata on, milline vitraaž võis seal aknaavas olemas olla või oli sinna kavandatud. Kui vaadata kooriruumi põhjapoolset akent, kus on kujutatud Püha Vaimu sümbolina valget tuvi, mis viitab ristimise sakramendile ning olemasolevat vitraaži kooriruumi lõunapoolses aknas, kus on kujutatud Kristuse ohvrile viitavat Veronika rätti, siis on põhjust arvata, et akna ülemises osas olev tühi ringikujuline avaus võis olla mõeldud kujutama just Kristuse Armualaua ohvrit.

Autor tänab Eve Koha, kes on tegelenud kogu selle kiriku vitraažide restaureerimisega, heade nõuannete eest. Samuti Ain Allet (Aindhooven OÜ,) kes oli selle vitraaži monteerija-meister.

Uudislõik lingitud klipi lõpus: https://jupiter.err.ee/1609972465/aktuaalne-kaamera

Eesti Kunstnike Liidu kevadnäitusel osales tänavu rekordarv klaasikunstnikke: Rait Prääts, Tiina Sarapu, Maret Sarapu, Malle Karik-Hallimäe, Kati Kerstna, Maarja Mäemets, Mare Saare, Kairi Orgusaar, Kai Kiudsoo-Värv ja Sofi Aršas. Õnnitleme!

Reedel, 13. veebruaril kell 17.00 avab kunstnik Erki Kannus Vabaduse galeriis näituse „tulivesivärv“. Näitus jääb avatuks kuni 11. märtsini 2026.

Erki Kannus on paberile lahti lasknud kolm stiihiat – tule, vee ja värvi – ning püüab neid jõudumööda ohjeldada, ehk isegi mingit harmooniat leida. Ükskõik kui kaootilisena mõjub protsess või kui abstraktsena võib näida tulemus, on tegevuse algus- ja lõpp-punktis siiski alati Naine. Tolle nimetu Naise tujude vaheldumisel –tulisuse ja voolavuse pöörises – saab autor kord kõrvetada, kord läbimärjaks.
Tuli on paberile kantud läbi kuuma klaasi, mis iseenesest kehastab korraga mõlemat äärmust. Vesi toimib klassikalise akvarelli võtmes, ehkki ka tal lastakse üsna vabalt voolata ja toimetada. Suhe värviga on mäng ja koketerii, mis suuremad teravused silub.
Otsides kontakti Naisega iseendas ja inimsuhetes, kompab autor oma haavatavuse ja turvalisuse piire.

ERKI KANNUS (snd 1958, Tallinn) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (end. ERKI) klaasikunsti osakonna 1981. aastal. Ta on osalenud näitustel alates 1976. aastast, seda nii Eestis, Lätis, Leedus kui Poolas, Bulgaarias, Prantsusmaal, Ukrainas, Ameerikas. Peamiselt tegeleb kunstnik akvarelliga, õlimaaliga ning klaasobjektidega. Läbi aastate on Kannusel kestnud projekt „Tilinatoorium“, mis loob helikunsti ja multimeedia vahenditega interaktiivseid objekte. Viimastel aastatel on ta keskendunud klaasikunstile ja maalile ning esinenud isikunäitustega Tallinnas, Raplas, Kärdlas ja Pärnus. Kannus kuulub Eesti Kunstnike Liitu, Eesti Akvarellistide Ühendusse ja Eesti Klaasikunstnike Ühendusse.

Tänud: Merle Kannus, PUHU Stuudio, Olustvere Klaasikoda, Eili Soon, Kaie Vakepea, Helen Maasik, Aivar Jalandi.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Galeriid toetavad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, AS Liviko.
Vabaduse galerii tegevusi haldab Eesti Kunstnike Liit.

VABADUSE GALERII
Vabaduse väljak 6, Tallinn
K, R–P 12:00–18:00, N 12:00–19:00
vabaduse [at] eaa [dot] ee, +372 5805 0009
galerii.eaa.ee/vabaduse/

Kairi Orgusaar
HÄÄLESTUS. HARMOONIA VALEM
HOP galeriis
19.12.2025 -11.01.2026

Neljapäeval, 18. detsembril kell 17.00 avatakse Kairi Orgusaare näitus „Häälestus. Harmoonia valem“ Hop galeriis.
„Kui maailm oleks täiuslik, puuduks kunstil mõte – inimene ei otsiks sel juhul harmooniat, vaid lihtsalt elaks selles.”
/Andrei Tarkovski/
Näitusel otsib kunstnik Kairi Orgusaar harmoonia valemit, luues selleks galeriiruumi omamaailma kummalistest ja fantastilistest olenditest, kes kiiguvad valgusvihkudes, heidavad varje ja peegeldusi. Skulpturaalsed klaasvormid muutuvad valguse lisandudes hõrkudeks mõtteavaldusteks. Vormid justkui sulavad ja moonduvad, värvid kumavad ja mõjutavad teineteist.
„Näitusel eksponeeritud olendite ainsaks võimaluseks oma emotsioone väljendada on värvide keel – rõõm, valu või erutus projitseeruvad värvidena nende nahapinnal. Kuna kujutamise materjaliks on klaas, on olendid kohati läbipaistvad, justkui oleksid nad vee all või poolenisti ebamateriaalsed – võib-olla jõudnud siia Lemuurialt, kadunud mandrilt,” selgitab kunstnik.
Käesolev näitus on variatsioon näitusest “Harmoonia valem” mis eelnevalt on eksponeeritud Tartu Kunstimajas (2025) ja näitusel “The Venice Glass Week HUB ” Veneetsias (2025).
Kairi Orgusaar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti eriala 1995 ja omandanud magistrikraadi klaasikunstis 2002. 1996. aastast alates on ta osalenud näitustel erinevates galeriides ja muuseumites Eestis ja kaugemal. Orgusaar on kolmel korral pälvinud Eesti Kultuurkapitali maakondliku aastapreemia. Tema töid leidub Lette Klaasimuuseumi kogus Saksamaal, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis ning mitmetes erakogudes. Alates 2002. aastast tegutseb Orgusaar oma klaasistuudios OÜ Kunivorm. Aastast 2010 on ta Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuse juhatuse liige ja kuraator.
Näituse kujundus ja graafiline disain: Kati Kerstna
Tänud: Merle Kannus, Herbert Orgusaar ja Tiina Kõrtsini
Teose loomist toetasid Kultuurkapital ja Kultuurkapitali Raplamaa Ekspertgrupp
Näituseid Hop galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Foto: Tiina Kõrtsini
Seoses aastalõpu ja pühadega on muutunud galerii lahtioleku ajad:
22.12. avatud 12.00 – 18.00
23.12 avatud 12.00 – 15.00
24.12 – 26.12 suletud
27.12 – 28.12 avatud 12.00 – 18.00
29.12. – 1.01. suletud
Lisainfo:
hopgalerii [at] eaa [dot] ee
galerist: Maria Valdma-Härm
+372 511 2350
HOP galerii
Hobusepea 2, 10133 Tallinn

Rait Lõhmus
DEKRISTALLISATSIOON
HOP galerii
12-26.02.2026

Rait Lõhmuse isikunäitus „Dekristallisatsioon / Decrystallization“ Hop galeriis on jätk autori magistriõpingute jooksul väljatöötatud materjalikäsitlusele. Lõhmus uuris magistritöö raames
klaasist valmisvormide kasutamist klaasipuhumisstuudios ning pakkus alternatiivse lähenemise stuudioklaasile – materjalikäsitlusele, mis on püsinud muutumatuna ligi 70 aastat. Aastakümnete pikkune seisak ajendas Lõhmust disainerina uurima ja kirjeldama klaasist tarbeesemete väärtuse muutumise põhjuseid ja tagajärgi.
Lõhmus on seni keskendunud pakendiklaasi, argiste tarbeesemete ning kohaliku tööstuspärandi hulka kuuluvate klaasobjektide ümberpuhumisele. Õpingute käigus välja töötatud autoritehnika läbi, pakub junstnik ühe võimaliku jätku väärtuse minetanud klaasobjektidele, avades sel viisil esemete elukaart laiemale publikule. Pideva tehnoloogilse arengu ja lõputu tarbimise valguses on tänasesse aega ja ruumi loodud hulgaliselt klaasesemeid, mille väärtus aja jooksul kahaneb. Iga objekt kannab endas kultuurilist, sotsiaalset ja majanduslikku tähenduskihti, mis uude konteksti asetatuna avavad klaasesemete varjatud väärtuseid ning võimalusi ümber mõtestada nende tänane roll.
„Dekristallisatsioon / Decrystallization“ on hierarhiline jätk klaasmaterjalide väärtust käsitlevas uurimuses. Magistritöö projektist „Reblow Toolset: Piiritus / Infinite“ välja kasvanud uurimuse käigus on autor erinevate valmisvormidega katsetades õppinud põhjalikult tundma klaasi omadusi. Selgunud on erinevate klaasmaterjalide füüsikalisi omadusi mõjutavad tehnoloogilised tegurid. Kui pakendiklaasi töötlemine on kiire ja ärev ning valmisvorm on oma olemuselt anonüümne, siis kristallesemed on materjal, milles varasemate autorite ja meistrite töö ja kohalolu on lõigete ning graveeringute näol tajutav. Nende detailide kandumine uude vormi on varasemate autorite ja Lõhmuse ühistöö. Kristall-, poolkristall- ja kristallilaadsed vaasid, mida kunagi peeti luksusesemeteks ja hoiti sektsioonkappides vaid kõige tähtsamate sündmuste tarbeks, on tänaseks jäänud lõputusse ootusesse. Läbi vormi, staatuse ja funktsiooni muutuse avanevad vaatajale materjali varjatud kihid ja igavikulisus.
Rait Lõhmus (s 1993) on disainer ja taidur, kes kasutab materjalina peamiselt klaasi. Oma
praktikas on ta keskendunud erinevate klaasist valmisvormide ümberpuhumisele. Sellise
materjalikäsitluse kaudu on võimalik luua sild ja mõttevahetus varasemate tootmiste ning
loojatega. Lõhmus on lõpetanud klaasi eriala bakalaureuseõppe ning omandanud magistrikraadi Taidestuudiumi erialal Eesti Kunstiakadeemias. Lisaks stuudio Kollektiir eestvedamisele töötab Lõhmus Eesti Kunstiakadeemias klaasitöökoja juhatajana ja õppejõuna. 2025. aastal pälvis kunstnik Eesti Kunstiakadeemia Noore tarbekunstniku preemia.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, ANORA
Näituseid Hop galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Välknäitus
„Aasta pikim öö”
Kuraator: Stella Mõttus
29.11.2025 – 7.2.2026

29. novembrist on Kogo galeriis avatud meie talvine välknäitus „Aasta pikim öö“, kus näeb töid seitsmelt kunstnikult Eestist, Lätist ja Suurbritanniast. Osalevad Agate Tūna, Anna Mari Liivrand, Bob Bicknell-Knight, Ellen Vene, Madlen Hirtentreu, Tanja Muravskaja ja Tiina Sarapu. Väljapaneku kuraator on Stella Mõttus.
Vaata teoseid: https://www.kogogallery.ee/…/valknaitus-aasta-pikim-oo/
Kui mõtleme jõulude peale, võivad esimesena pähe tulla heledad ja soojust täis elutoad, hoolikalt ehitud kuused ja kuusealused ning LED-tulukesed, mis valgustavad nii sinu kui iga teise naabri aknaid. Ometi valitseb looduses pilkane pimedus. Päevad tõmbuvad koomale, valgus kaob kiiresti ja hommikust õhtuni on üksainus hämarus. On tunne, nagu valgeks ei lähekski. Ei suuda praegu ette kujutadagi, et varsti loojub päike alles hilisõhtul.
Pööripäeva eel võib tunduda, nagu oleksime teises aegruumis – ruumis, mis on küll hämar, kuid mitte tühi. Harjudes pimedusega saab selgeks, et varjud ei varja, vaid avavad uusi kihte: helid muutuvad selgemaks, lõhnad teravamaks ja aeg justkui aeglustub. Meie meeltes tekib teistsugune häälestatus, mis lubab tajuda nüansse, mida päevane valgus või müra endas varjab. Pimedus annab ruumi ka fantaasiale, luues võimaluse näha seda, mida seal tegelikult pole.
Pööripäeva paiku on usutud, et piir hingede ja maise vahel muutub hapramaks ja vaikus oli vajalik, et olla ärkvel, tähelepanelik, valmis kuulama, kuidas hinged ja vaimud ringi liiguvad. Abiks olid küünlad ja lõkked, sest need peletavad halva eemale ja hoiavad sihti – valgust – silme ees. Tubasid puhastati suitsuga, ennustati tule praksumise pealt, kuulati öö hääli.
Selles sügavas pimeduses muutub kodu omamoodi pühapaigaks – kohaks, kuhu hingedeajal peitu pugeda ja talveunne laskuda.
Selline aegruum laseb pinnale tõusta sellel soojusel, kohalolul ja ootusärevusel, mida me jõulutundena ära tunneme.Võib-olla ei peitugi see naabri akna närvilises neoonvalguse vilkumises, vaid pimeduses, vaikuses ja korstendest kerkivas suitsuvines, mis katab kogu maad.
Talvisele välknäitusele valitud kunstnike töödest õhkub salapära ja maagiat. Nende teosed kannavad endas aja kaduvust, meditatsiooni, vaikust, aga ka jõudu. Mõned tööd toimivad kui eredad küünlad, mis juhatavad läbi pimeduse; teised lasevad pimeduses peituval kasvada.

Fotod: https://www.facebook.com/media/set/?vanity=tiina.sarapu&set=a.10236632166876859

Kogo galerii
Kastani 42, Tartu
K–R kell 12–18, L kell 12–16
www.kogogallery.ee/ee/

Kateriin Rikkeni projekt SÕÕM on leidnud endale uue koha Telliskivi Loomelinnaku Konteiner Galeriis. 8.detsembril avatud n’itus jääb üles 

Klaasikunstnik Kateriin Rikkeni isikunäituse „Sõõm“ lähtepunktiks oli soov võtta paus, vaadelda tehtut ja mõtiskleda, kuhu edasi liikuda. Kunstniku hinge oli pugenud vastandlikke tundeid ning loomerõõm hakkas hääbuma. „Shoshin“ on Jaapani zen-budismi kontseptsioon läheneda asjadele algaja/alustaja mõtteviisiga. „Kui Su pea on tühi, on ta avatud kõigele,“ on öelnud Shunryu Suzuki. Nii tõstiski kunstnik oma senise praktika hetkeks kõrvale ning vajutas „restart“ nupule, et kogeda loomistahet loomistahte eesmärgil.
Näitusel on väljas installatsioon, kus on kasutatud 63 rohelist värvi klaaspudelit, mis on kokku kogutud prügimäelt, Klubi Hall prügikastist, Frenchy Bistroost ja tuttavatelt. Pudelid on purustatud spetsiaalsel meetodil, et killud ei oleks liiga teravad ning oleks võimalikult sarnase suuruse ja kujuga. Põhivormideks on kasutatud leidmaterjale pappkastide ja -torude, katkiste jalgpallide jm näol. Tehnikaks on liimimine.
Kunstnik on näituse kohta öelnud: “Idee ei tõukunud soovist anda materjalidele uus elu. Oli soov mängida piirideta, tunda end vabalt, lõbusalt ja loovalt, olla hetkes, nautida, võtta sõõmu vabaduse tundelt. Mõtete jada sai alguse klaasist, kuid on arenenud omasoodu täiesti uudsel viisil kui senises praktikas.“

Kateriin Rikken (1983) on Eesti klaasikunstnik. Õppinud klaasikunsti osakonnas Eesti Kunstiakadeemias (BA 2005, MA 2023) ja klaasi disaini Taani Kuningliku Kaunite Kunstide Akadeemia arhitektuuri-, disaini- ja konserveerimiskooli (The Royal Danish Academy of Fine Arts Schools of Architecture, Design and Conservation in Denmark), klaasikunsti osakonnas Taanis, Bornholmi saar (BA 2010). Ta on töötanud Rootsi, Taani ja Norra klaasistuudiotes ning aastast 2010 omanimelises klaasistuudios. Kateriin on aktiivselt osalenud ka näituste kureerimises ja õpetab klaasipuhumist Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas. On osalenud rohkelt nii kohalikel, kui rahvusvahelistel näitustel, tema töid leidub era- ja muuseumikogudes Eestis ning Taanis.
Instagram: kateriinrikkenglass