Kes minevikku ei mäleta….
Sellel suvel toimus Meleskis klaasiajaloo koha pealt tähtis päev. 23. juulil avati kohaliku klaasivabriku esimese sulatuse 210. aastapäeva puhul mälestuskivi. Peale kivi avamist klaasivabriku hoone juures, avati ka klaasimuuseum – erakogu, kus on välja pandud Meleski vabriku ajalugu ja töid tutvustav kollektsioon. Üritus lõppes klaasipuhumisega, kus puhumistööd demonstreeris klaasimeister Ants Leinberg Järvamaalt, Karinu klaasikojast.
Teadaolev esimene klaasikoda Eestis rajati 1628. a. Hiiumaal, Kõrgesaare mõisas. Mandri Eesti esimesed klaasikojad olid Piirsalu 1740 – 1790 (Harju maakonnas), Gorodjonka 1764 – 1771 (Narva jõe läänekaldal) ja Laashoone 1764 (Põltsamaa jõe ääres, Kolga-Jaani vallas). Laashoones toodeti peamiselt erinevat liiki pudeleid ja purke, kuid ka majapidamistarbeid – rohelisest klaasist kausse ja kruuse, iluasju ning tõldadele aknaklaasi.
Klaasikojad olid kuni 19. sajandini rändkojad, mis liikusid oma suure metsa tarbimise vajaduse tõttu taanduvale metsale järele. Seepärast oligi ühe klaasikoja keskmine eluiga umbes 10 aastat. Tol ajal oli lihtsam mets ümber klaasikoja ära põletada ja rajada uus koda uude metsarikkasse paika, kui trantsportida puid kaugemalt kohale. Puitu vajati aga kahel põhjusel. Esiteks: klaasikeetmise põhikomponentideks on liiv, lubjakivi ja sooda. 200 aastat tagasi kasutati sooda asemel potast. Potase tootmiseks kasutati aga lehtpuutuhka, millest potas eraldati keetmise teel. Teiseks oli kütmisega vaja saavutada vastav temperatuur, et segu sulaks ja klaasiks keeks. Klaasi keemistemperatuur on aga 1450 – 1500 kraadi.
18. sajandi 60-ndate aastate keskpaigast kuni 90-ndate aastate alguseni toimus Eesti klaasitööstuse silmatorkav elavnemine. Nende 25 aasta jooksul rajati 8 klaasikoda, neist 7 Põltsamaa, Võrtsjärve ja Emajõe vahel, umbes kolmekümne kilomeetrise raadiusega.
18. sajandi lõpul, aastail 1792 –1795 rajati Võisiku mõisa maadele (praeguse Kolga-Jaani valla) Eesti suurim tööstusettevõte, Rõika-Meleski klaasi- ja peeglimanufaktuur (Spiegelfabrik Catharina-Lisette unter Woiseck) ning see võis oma tööd alustada. Vabriku peadirektoriks sai Anton Amelung. 1794. aasta sügisel, mil alustas tegevust Rõika osakond, saabus siia 40 perekonda oskustöölisi Saksamaalt Braunschweigist, A. Amelungi valduses olnud Grünenplani peeglivabrikust. Ühtekokku oli ta kaasa toonud 200 inimest. Meleskis ei olnud seni veel keegi elanud. Lisettes (Meleskis) toodeti peegliklaasi, Catharinas (Rõikal), kus varem oli olnud vesiveski ja seega olemas veejõu kasutamise võimalus, klaas lihviti, poleeriti ja kaeti fooliumiga. Võisiku mõisaomanik kreisimarssal von Bock andis mõlema ettevõtte ehitamiseks kasutusse oma krundi. Lisaks sellele kohustus ta varustama vabrikut 45 aasta jooksul küttepuudega. Peale selle andis ta Võisiku mõisast 60 eestlasest pärisorja vabriku käsutusse abitöölistena.
Ajavahemikus 1792-1819 oli üle 100 Saksa perekonna klaasimanufaktuuri tööle tulnud. Kolmekümnendatel aastatel kolisid juurde veel järgmised 50 perekonda. Vabrik andis kõikide tööliste perekondadele tasuta korteri, mis koosnes elutoast, magamistoast ja köögist, selle juurde kuulus laut. Samuti anti 1/8 vakamaad aiamaaks ning ¾ kuni ½ vakamaad kartulimaaks. Lisaks sellele pidas vabrik tööliste jaoks järgmisi asutusi:
– kahte algkooli (nii Meleskis kui Rõikal), milles käisid 20 kuni 30 last vanuses 9 kuni 15 aastat
– kahte isoleeritud haiglat epideemiate puhuks, mõlemas piisavalt ruumi 20 või rohkemale voodikohale.
– vabrik maksis pensioni ja toetust kõikidele töölistele, kes olid vabrikus tööl olles vanaks ja töövõimetuks jäänud. Neile anti peale tasuta eluaseme ja aiamaa 5 kuni 10 rubla kuus, samuti toetati nende leski nii kaua, kuni lapsed olid võimelised neid toetama. Tööline, kes oli mitte oma süül tekkinud haiguse tõttu üle ühe kuu palgata, sai pool kuupalka ning vaesunud isikud said vabrikult toetust .
19. sajandi keskpaigaks oli “Catharinas” kokku 56 hoonet – 5 suurt ja 4 väiksemat kivist ja 1 puidust vabrikuhoone, 10 kivist ja 8 puidust tööliste elumaja, 10 muud puidust elumaja, 3 kivist ja 15 puidust ladu ja talli.
“Lisettes” oli kokku 24 hoonet – 2 suurt kivist vabrikuhoonet, 1 kivist ja 6 puidust tööliste elumaja, 5 muud puidust maja, 2 kivist ja 8 puidust ladu ja talli.
Aastast 1805, mil mõis oli peeglivabrikule loovutanud 65 eesti perekonda, alustati eestlaste väljaõpetamist klaasitööstus. Kõigepealt hakati neid välja õpetama peeglilihvimiskojas ning 1841. a. oli juba väljaõppinud eesti töölisi mõlemas vabrikus. Nende arv kasvas 19. sajandi jooksul pidevalt, nii et üha enam sai läbi ilma saksa töölisteta.
Niisugune oli tänase unustutsehõlma vajuma hakkava Meleski klaasivabriku jõuline arengutee. Ei kõigutanud tema müüre ei esimene Eesti Vabariik ega kirutud Nõukogude võim. Praegused tühjad ukse- ja aknaaugud, pealtviidud katuseplaadid ning lagunevad maakivimüürid on toonud meie praegune aeg. Võib – olla oleks siinkohal õige meelde tuletada, et Meleski klaasivabriku hoone on kultuuriministri 15.12.1997 määrusega nr. 79, (RTL 1998, 40/41, 191) “Kultuurimälestiseks” tunnistatud.
200 aastat klaasitööstust on jätnud maha oma jälje. Needsamad lagunevad barakkmajad ja vabrikuhoone on osake ka meie valla ajaloost. Ja see on ajalugu, mille üle tuleb uhke olla ja mida tuleb osata hoida. Ei ole ju igale praegusele alevile või külale antud nii kuulsusrikast minevikku. Ja kui meie ise oma ajalugu hoida ei suuda, ei hoia seda ka keegi teine. Oma ettekujutuse järgi näeksin ma tervet Meleski vana asulat koos sajandivanuste klaasivalmistajate barakkmajadega miljööväärtusliku alana, mis peaks säilitama oma ajaloolise terviklikkuse.
Oma Meleski klaasivabriku muuseum – erakogu olemegi loonud selleks, et hoida veel seda, mis alles on jäänud ning seda uhkusega kõigile näidata. Viimastel suvedel on meie kollektsiooni külastanud umbes tuhatkond inimest. Ja kui vahepeal hakkas Meleski nimi ja minevik vaikselt hääbuma, siis tänaseks oleme selle jälle teadvustanud. Meie muuseumis on välja pandud ligi 1000 klaaseset, mis annab hea ülevaate aegade jooksul valmistatud erinevatest esemetest. Samuti on fotosid, dokumente ja tööriistu. Kui kellelgi tekib huvi meie tegemisi vaatama tulla või kui keegi tahab oma mälestusi klaasitegemise kohta jagada, oleme ette tänulikud.
Samuti tahame tänada suvisel ettevõtmisel abiks olnud inimesi, kes nõu ja jõuga kaasa lõid või mälestuskivi paigaldamiseks oma tehnikat laenutasid. Täname vallavalitsust, kes mälestuskivi avamist rahaliselt toetas. Sai selleks ettevõtmiseks küll “Kohaliku omaalgatuse programmi” poole projektiga pöördutud, kuid nemad ei pidanud vajalikuks seda üritust toetada. Eraldi tahame tänada neid inimesi, kel ei ole olnud kahju kinkida oma esivanematelt pärandatud ja aastakümneid hoitud Meleski klaasivabrikus valmistatud esemeid. Ilma teie mõistmise ja vastutulelikkuseta oleks meie kogu, mida teistele eestimaalastele näidata, palju väiksem. Hea sõnaga tahame meeles pidada ka kõiki külalisi -Viljandist, Tartust, Tallinast ja mujalt üle Eesti, kes selle päeva Meleski ajaloos nii ilusaks tegid!
Klaasisulatamise aastapäeva puhuks ehitatud väike klaasisulatusahi sai valmistatud meie oma valla mehe Argo Sassi poolt. Klaasimeister Ants Leinberg andis ahjule kõrge hinnangu. Ahi sai kingitud Järvakandi Klaasimuuseumile ning seda kasutati veel ka augustis toimunud Järvakandi päevadel. Praeguseks on ta leidnud eksponaadina koha sealses klaasimuuseumis.
Viljandlastel oli võimalus Meleski klaasiga tutvust teha ka Viljandi muuseumis, kus 2004 aasta lõpus, oktoobrist detsembrini, oli välja pandud Meleski klaasivabrikus valmistatud toodete näitus, mille koostasid kolm Viljandimaa klaasikogujat Urmas Leemet, Heiti Hakmann ja Ville Dreving.
Astrid Dreving – Meleski raamatukogu
