BEAUTIFUL
Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus
18.08.- 10.09. 2006 Tallinna Kunstihoone galeriis
Avamine 17.08. kl 17.00
Eesti klaasikunsti tipud tulevad taas kokku, et pakkuda publikule midagi tõeliselt ilusat. Habrast kui süütus, kirgast kui kristall, puhast kui esimene lumi… Ilusamat kui elu. Omas elemendis on klassikalist graveeringut viljelev Pilvi Ojamaa ja leekpõletivirtuoos Maie Mikof-Liivik. Viivi-Ann Keerdo “Pesa” peegeldab siirast imetlust klaasi kui loodusnähtuse vastu; Eve Koha “Monstera” uurib füüsilise maailma struktuure; Kristiina Uslar vaatleb digitaalsfääri ilu. Virve Kiil imetleb geomeetriat ja optikat, leides seda ootamatust kohast – luige kaelasirutusest.
Klaasist on võimalik teha ka koledat asja; enamikul juhtudest on ilu siiski klaasi paratamatuks kaasnähtuseks. Seda paratamatust tunnetades oleme täna vabad hea maitse köidikuist ja vaatame tagasi lapsepõlve – sinna, kust meie klaasivaimustus kunagi alguse sai. Vanaema kristallvaasist, tädi smaragdsõrmusest, purikast katuseräästas, lumehelbest luubi all, pudelikillust bussipeatuses… Tiina Sarapu töö “Elu kuldsed hetked” viib vaataja läbi peegelkoridori avastamata paikadesse; Merle Kannus sukeldub pabernukkude maailma intriigidesse; Kati Kerstna mängib pärlitega; Mare Saare ja Maret Sarapu on loonud klaasist lilli imeõrnas pate-de verre tehnikas.
Meist enamus on sündinud ja kasvanud ajal, mis ilu üleküllusega ei hiilanud; me vaatame ehmunult kaunite kaupade karusselli, mis üle me peade aina hoogsamalt käib: Sofi Arshas pilab värvikirevat suveniirikaubandust, Kairi Orgusaar pakub sõõmu värsket õhku spetsiaalsest klaassigaretist; Katrin Tukmann kommenteerib kapitalistliku võistluse saavutusi seerias “Meie tipud” – eks tipp on ka liivalossil…
Näitus “Beautiful” küsib: milline koht üldse on ilul kaasaegses maailmas? On see luksus, anakronism või inimõigus? Millised on hetkel kehtivad, ilusa ja inetu piiri määravad konventsioonid? Küsib seda siira huviga, mitte vaid narritamise pärast.
* * *
Kirkas päikeseloojangus sööb kari paabulinde kuldset rohtu. Igas udupiisas peitub tilluke vikerkaar. Kahtlemata vuliseb kuskil ojake. Musikaalselt. Lumi kaugetel mäetippudel hakkab selgest õnnejoovastusest sulama. Tütarlaps haarab noormehel käest ning nad kepslevad koos roosipõõsaste suunas. Ja põõsail pole ühtegi okast.
Kuraatorid ja kujundajad: Merle Kannus ja Virve Kiil.