24.06.1953 – 04.08.2019

Eesti klaasikunsti on tabanud väga valus kaotus, üks ainulaadse käekirjaga loometee on saanud viimase kõrgläike. Meie hulgast on lahkunud armastatud kolleeg, särav isiksus ja suurepärane kunstnik Ivo Lill (24.06.1953-04.08.2019).

Ivo Lill lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi klaasikunsti eriala 1985. aastal ja valis keerukaid ülesandeid lahendada armastava loojana vabakutselise sõltumatuse.

Näitustel hakkas ta osalema alates 1986. aastast ja juba mõne aasta pärast sai tiivad rahvusvaheline särav lend. Ivo oli ja on Eesti rahvusvaheliselt hinnatuimaid klaasikunstnikke.

Ivo Lille loomingu omapära ja võlu peitub tehnikas – keerulises ja väga töömahukas lehtklaasi külmtöötluses, mida ta koos varalahkunud sõbra ja juhendaja Vello Soaga juba õpingute ajal viljelema hakkas. Tehnika töömahukus oli Ivo jaoks hinnatav ja nauditav protsess. Tema teoste sisemaailm avaldub pärast lehtklaasi lõikamist, liimimist ja lõputut lihvimist. Siis, kui klaasi pind viimase poleerimise käigus saavutab sära ja läbipaistvuse ning töö käigus tehtud maalingud, lõiked ning murrud valguskiirtes oma elu elama hakkavad. Raske, pika ja määriva tööprotsessi tulemusel sünnib särav, valgust murdev ja peegeldav, vaataja pilku enesesse neelav teos.

Ivo jaoks oli sisu alati olulisem kui vorm. Kõiges. Tegemata hinnaalandusi. Tema sõnad – „Klaas on väga sõbralik, pehme, kõva, kapriisne – täpselt selline nagu ise oled“ – võivad olla keerukad mõista eemalseisjal, kuid Ivo arvukal sõpruskonnal, kolleegidel ja teistel, kel oli võimalus tema ja tema loominguga lähemalt kohtuda, on öeldu sügavus mõistetav. Sama sügav, ühtaegu kirgas ja värviline, peegeldav ja pilkupüüdev, jahe ja tuline nagu Ivo looming, oli ka autor ise.

Ivo on enam kui 30 väga viljaka loomeaasta jooksul pälvinud arvukalt tunnustusi, sealhulgas on ta pälvinud riikliku kultuuripreemia, kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia, Eesti Kunstnike Liidu aastapreemia, Kristjan Raua kunstipreemia, tunnustusi ja auhindu rahvusvahelistelt näitustelt ja konkurssidelt. Aastal 2013 valiti Ivo Lill Venemaa Kunstide Akadeemia auliikmeks.

Ivo Lille tööd on väga hinnatud ja imetletud nii Eestis kui ka välismaal. Tema töid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, Corningi Klaasimuuseumis Ameerika Ühendriikides, Frauenau Klaasimuuseumis ja Müncheni Saksa Teadus- ja Tehnoloogiamuuseumis Saksamaal, Ebeltofti Klaasimuuseumis Taanis ning arvukates teistes kollektsioonides ning erakogudes. Ivo Lill oli Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Klaasikunstnike Ühenduse liige ning üks „ON grupi“ asutajatest. Samuti kuulus ta rahvusvahelistesse liitudesse Glass Art Society (USA) ja Centro Studio Vetro (Murano-Veneetsia).

Ivo Lille ootamatu lahkumine katkestas andeka ja väga suure töövõimega kunstniku kirka loometee, viis suure pere keskelt abikaasa, isa, vanaisa, venna. Avaldame perele sügavat kaastunnet.

Ivo Lille unikaalne looming jääb hindamatu panusena meiega ja on sügavalt graveeritud eesti klaasikunsti loosse.

 24. 05. 1959 – 29. 05. 2017

Meie hulgast on lahkunud pärast lühiajalist rasket haigust klaasikunstnik, klaasikunsti osakonna pikaajaline töökoja juhataja Toomas Riisalu. Toomast iseloomustasid tagasihoidlikkus, töökus ja vastutustunne. Tema osava käe all omandasid klaasieriala külm- ja kuumtöötlustehnikaid mitmed põlvkonnad tulevasi klaasikunstnikke.

Toomas Riisalu sündis 24. mail 1959. aastal. 1980 – 1983 oli ta tehases „Tarbeklaas“ graveerija ning aastail 1983 – 1988 õppis tollases ERKI-s klaasikunsti eriala. Pärast instituudi lõpetamist suundus ta taas tööle tehasesse, kus töötas kuni 1992. aastani klaasipuhujana. 1993. aastal kutsuti Toomas klaasikunsti osakonna õppealameistriks, hiljem sai temast meie klaasitöökodade juhataja.

Kunstnikuna oli Toomas eksperimenteeriv, tema eriliseks huviks oli klaasipuhumine, erinevate vormide leidmine ja mittetraditsioonilised käsitlused. 2006. aastal nägime Toomase isikunäitust Haapsalus, kus ta alati ka E. Okase Muuseumi igasuviste klaasipäevade aktiivne ja oodatud osaline oli.

Kolleegidena kogesime Toomase vastutulelikkust ja ennastsalgavat pühendumust erialale, sageli varjatud kujul ja püüdmata silma paista. Ta üritas üldjuhul teha teiste silma eest salamisi ära kõik tööd, mis tegemist vajasid. Toomas õppis pidevalt juurde erinevaid tehnilisi oskusi, et hoida korras meie vananevat masinaparki. Alati oli, kelle poole küsimuste ja probleemidega pöörduda. Alati sai kõik korda.

Toomase enneaegne lahkumine on jätnud tühja koha. Kahe poja isana tühja koha nii oma pere kui sõprade ja töökaaslaste ellu. Jäljed temast on alatiseks sügaval nii meie südametes kui ka eesti klaasikunsti loos – kunstnikuna ja õpetajana.

Mare Saare

25.12.1925 -3.05.2013

Leida Jürgen sidus oma elutee jäädavalt klaasikunstiga juba 1946. aastal, kui ta astus Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti klaasehistööd õppima. Maks Roosma ühe andekama õpilasena omandas ta suurepärase klaasi graveerimis- ja maalimisoskuse. Tema 1952. aastal valminud diplomitöö koosnes viiest maalitud vitraažist.

Pärast lõpetamist töötas ta aastail 1952–1955 ERKI keraamika ja klaasehistöö kateedris kompositsiooni ja klaasimaali õppejõuna. Esmakordselt esines ta oma loominguga tarbekunstinäitusel 1953. aastal.

1955. aastal kutsuti Leida Jürgen Maks Roosma graveerimiskoolkonna esindaja ja suurepärase graveerijana Leningradi dekoratiivklaasi tehasesse, kus ta töötas vanemkunstnikuna 1955. aastast pensionile minekuni 1990. aastal. Leningradis õpetas ta ka klaasikunsti ja graveerimist, 1957. ja 1958. aastal V. I. Muhhina nimelises kõrgemas tööstuskunstikoolis.

Eesti Kunstnike Liidu liige oli ta 1959. aastast. Ainsa eestlasena on ta pälvinud Vene NFSV teenelise kunstniku aunimetuse (1977).

Leida Jürgen disainis Nõukogude Liidu ühes suurepärasemas klaasitehases tohutul hulgal kaunite proportsioonide ja diskreetsete, maitsekate dekoorilahendustega tootenäidiseid. Erakordselt huvitav on aga tema vabalooming, mille puhul ta rakendas ammendamatut fantaasiat ja ilmutas tehnoloogilist katsetamisjulgust. Ta oli aastakümneid üleliidulise klaasitööstuse kunstinõukogu autoriteetsemaid ja pädevamaid liikmeid, kelle otsekohene kriitika julgustas ja tiivustas.

Leida Jürgeni laiahaardelisest loomingust tuleb esile tõsta figuraalne graveeritud vaas «Baleriin» (1956, ETDM), skulptuurigrupp «Haned» (1959), vaas «Pilvitus» (1964, TLM), graveeritud vaas «Jaroslavna» (1967, TLM), säralõigetega kristallkauss «Ažuurne» ( 1968, TLM) ja komplekt «Karge» (1969, ETDM), vaas «Tundra» (1973, EAM), graveeritud monumentaalne kristallvaas «Kimp emale» (1976, TLM), graveeritud vaas «Õnnitlus» (1996/2001, ETDM) jpt.

Tema töid on eksponeeritud maailmanäitustel Brüsselis (1958), Montrealis (1967), Osakas (1970), kui nimetada vaid kõige olulisemad väljapanekud. Eestis oli tema loomingu suur ülevaatenäitus 1976. aastal Tallinna Linnamuuseumis. Kunstniku viimased isikunäitused toimusid Viljandi muuseumis (2005) ja koos Pilvi Ojamaaga tarbekunsti- ja disainimuuseumis (2006).

Leida Jürgeni loomingut säilitatakse paljudes muuseumides: Vene muuseumis ja klaasimuuseumis Jelagini lossis Peterburis, Moskva tarbekunstimuuseumis, Corningi klaasimuuseumis USAs ja mujal. Eestis on tema loomingut Tallinna linnamuuseumis, tarbekunsti- ja disainimuuseumis, ajaloomuuseumis ja Viljandi muuseumis.

Leida Jürgen oli sädelev ja ideedest pakatav isiksus. Ta oli eeskujuks ja abistajaks paljudele Eesti noortele klaasikunstnikele, kellel ta aitas oma loomingut Leningradi dekoratiivklaasi tehases teostada. Leida Jürgenist jääb helge mälestus.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Klaasikunstnike Ühendus

28.06.1926 – 26.04.2012

Helga Kõrge pärand Eesti klaasikunstis ja klaasitööstuses on hindamatu.
Ta sidus oma elutee klaasiga juba 1947. aastal, millal astus Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti, kus Maks Roosma õpilasena omandas suurepärase klaasi graveerimise ja klaasnõude kujundamise ning proportsioneerimise oskuse. Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi lõpetas Helga Kõrge 1953. aastal. Tema rikkaliku figuraalse graveeringuga diplomitöö – karikakujuline vaas „Noored naturalistid“ on hoiul Eesti Ajaloomuuseumis.
1953. aastast saab Helga Kõrgest esimene „Tarbeklaasi“ kunstnik. Innukalt alustas ta sõjajärgse klaasitööstuse iganenud ja maitsetu kujundusega toodete asendamist uute kaunite vormide ja dekooriga. Juba 1955. aastal õnnestus Helga Kõrgel moodustada „Tarbeklaasis“ edumeelsetest ja andekatest klaasikunstnikest grupp, kuhu kuulusid peale tema veel Ingi Vaher ja Mirjam Maasikas, hiljem ka Pilvi Ojamaa. Sealtpeale arenes Eesti klaasidisain tõusvas joones, tõustes Helga Kõrge, kui peakunstniku, suunamisel juba 1960. aastail üleliiduliselt ja isegi rahvusvaheliselt tunnustatud tasemele.
Kujundati välja stiiliühtne nn Tarbeklaasi käekiri, mille eripära oli geomeetrilistest algvormidest lähtuv, lihtne ja selge vormidisain ning elegantne, diskreetne dekoor. Ka suitsuklaasi võidukäik klaasitehases oli suures osas Helga Kõrge teene.
Ligi 30 aastat kestnud loomeperioodil „Tarbeklaasis“ kujundas ta üle 500 tootenäidise. Helga Kõrge disainerikäekirja iseloomustab eelkõige peen proportsioonitaju ja tugev ansamblitunnetus serviiside kavandamisel, tarbenõude funktsionaalsuse rõhutamine.
Tema 1950. aastate loomingust on tuntuim suur serviis graveeritud maasikataimedega. 1960. aastate suurte uuenduste lainel tõusevad esile ümaravormiline joogikomplekt „Rõõm“ ja pressklaasist kausside-vaagnate komplekt „Aeg“.
1970. aastail disainitud klaasnõudest olid mitmeid aastaid toodangus joogikomplektid „Sõõm“, „Kosmos“, „Paun“ ja riikliku kvaliteedimärgiga pärjatud, keermelise jalavarrega joogiklaasid „Virve“.
1981. aastal saadeti Helga Kõrge pensionile ja ta lahkus seega „Tarbeklaasi“ peakunstniku ametikohalt. Sellele vaatamata jätkati mitmete tema disainitud klaasnõude tootmist ka 1980. aastail: rilldekooriga suur vaas „Oktoober“, joogiklaasid „Virve“ jmt. Kausside komplekti „Hilde“ tootmine jätkus veel isegi 1990. aastate algul.
Helga Kõrge loomingut on eksponeeritud paljudel näitustel alates 1954. aastast, sealhulgas Viinis 1958, 1968, Prahas 1966, Londonis 1968, maailmanäitusel Montrealis 1967 jm. Isiknäitustest olulisemad olid Tallinnas 1966, 1974, 1976, 1978, sünnilinnas Rakveres 1966, 1982 ja Tartus 1982. Suur väljapanek oli „Tarbeklaasi“ ülevaatenäitusel ETDM-is 1993.
Helga Kõrge disainklaasi ja unikaalloomingut säilitatakse Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis, Eesti Ajaloomuuseumis ja Tallinna Linnamuuseumis.
Eesti klaasikunstnikud mäletavad Helga Kõrget kui erakordselt elurõõmsat, energilist,
heatahtlikku ja suure missioonitundega kolleegi. Eesti klaasitööstus edenes aastakümneid kantuna tema perspektiivitundest ja esteetilistest püüdlustest. Suur töö sai tehtud.

Eesti Kunstnike Liit
Eesti Klaasikunstnike Ühendus

Tekst: Maie-Ann Raun, EKA emeriitprofessor

30. 04. 1944 – 17. 01. 2012

Vilja Volens sündis 30. aprillil 1944. aastal Lätis Rujienas tuntud skulptor Martin Saksa tütrena.
Aastail 1966 – 1971 õppis ta ERKI-is klaasehistöö erialal professor Maks Roosma käe all. Diplomitööna valmis tal tehases “Tarbeklaas” sari puhutud klaasfiguure, mille puhul oli juba tunda tema püüdlust naljatleva alatooniga dekoratiivvormide loomiseks.

Pop-stiilist lähtuv naljatlev-groteskne loomelaad kujunes Vilja Volensi edasises loomingus valdavaks ja on jäänud ainulaadseks eesti klaasikunstis. Üllatavalt ja mänguliselt mõjuvad tema hiigelmõõtmetes puhutud “Kommid” (1982) või kuumtöötlustehnikas valminud klaasist “Suusad, saapad, kepid” (1977), mis rohelisel murul eksponeerituna näitusel sürrealistliku efekti saavutasid. Huumorimeelega on loodud klaasist “Kübarad ja kaabud” (1980), loomutruud “Praetud munad” ja “Keedetud munad” (1983). Samasse laadi kuulusid ka tema tööd viimaselt Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäituselt.

Vorm keedetud muna, kuumtöötlus, 1983. Foto: Kunstihoone

Omaette grupi tema fantaasiarikkas loomingus moodustavad laboratoorsest klaasist leekpõletitehnikas klaasripatsid 1984.aastast, mis kujutavad miniatuurseid pasunaid, antiikseid kannukesi, vaase, aga ka kummalise kujuga võtmeid ja tabalukke.
Tema töid on tänaseks talletatud mitmetes kogudes: Eesti Tarbekunstimuuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Kunstifond, Tallinna Linnamuuseum.

Aastail 1992 – 2011 jagas Vilja Volens oma rikkalikke klaasikunstialaseid teadmisi ja oskusi Tallinna Kopli Kunstikooli õpilastele, olles sõbraliku ja lahke olekuga üks armastatumaid kunstipedagooge. 2011. aastal saavutasid tema õpilased üle-eestilisel õpilaste klaasikunsti konkursil MINU KLAAS 2011 mitmeid auhindu, mis on viimaseks kõrgeks tunnustuseks tema elutööle kunstiõpetajana.

„Kaabu”. 1980. Klaas, kuumtöötlus. Foto: ETDM

Teoseid:
“Suusad, saapad, kepid” (1977, kuumtöötlustehnikas)
“Kübarad ja kaabud” (1980)
“Kommid” (1982, puhutud klaasist)
“Praetud monad” (1983)
“Keedetud monad” (1983)
Klaasripatsid (1984, laboratoorsest klaasist, leekpõletitehnikas)

Plätud

31. V 1930 – 24. X.1999

Vaas ‘Eesti neiu’ – 1960.a.a./ Klaas, plastiline graveering; h 16,9 cm. Foto: Maks Roosma virtuaalmuseum.

10.10.1916-28.09.1992

Oli Tallinna Riikliku Kunstiinstituudi professori, klaasikunstnik Maks Roosma õpilane. Pärast õpinguid saavutas klaasikunstnikuna kõrgtaseme 1960-ndatel aastatel ja esines mitmete kõrgtasemeliste autoritööde väljapanekutega klaasidisaini näitustel. Töötas klaasikunstnikuna tehases “Tarbeklaas”.

Vt.ka
http://erb.nlib.ee/?kid=13070083&oid=fd69977a