Näitus Tallinna Kunstihoone galeriis on avatud 20 juuni – 13 juuli 2008.
Vaatamata kurvale tõsiasjale, et Eesti klaasitööstus on lakanud olemast, ei ole meie klaasikunst surnud. Pigem vastupidi: klaasikunstnikud tegutsevad ülimalt aktiivselt nii ühisnäituste kui ka personaalsete väljapanekute osas ning mis peaasi, nad ei loo pelgalt kauneid klaasesemeid, vaid nad mõtestavad väga tõsiselt klaasi kui eripärase materjali võimalusi ja tähendusi. Ka praegu avatakse Tallinnas kaks klaasikunstnike näitust: Kairi Orgusaare ja Kati Kerstna väljapanek Ku galeriis ning Mare Saare oma Hobusepeas.
Kairi Orgusaar ja Kati Kerstna on varemgi koos esinenud: 2006. aastal oli neil esimene ühisnäitus „Tulehelmed” Haapsalu Viieristi galeriis.
Kuid koos teiste klaaskunstnikega tuleb ühisesinemisi märksa rohkem.
See aga tähendab, et mõlemad kunstnikud on võimelised koostööks nii selle organisatoorses kui ka kontseptuaalses mõttes.
„Läbivaate” idee sai alguse klaasi kui materjali eripärast:
läbipaistvusest, peegelduvusest, valguse ja varjude imelise illusoorse maailma loomisvõimest, näilisuse ning tegelikkuse pea peale pööramisvõimest. Nad tahtsid luua ruumilisi maale, mille puhul oleks säilinud maaliruumi illusoorsus ning salapära, kuid millel oleks reaalne kolmas ehk sügavusmõõde. Nende endi jaoks on kõige olulisem, emotsionaalselt lummavam, et vaataja iga väikseimgi liigutus muudab midagi tööde üldmõjus, et varjud, valgus ning värvid on mõjutatud
välisvalgusest ning mõjutavad üksteist.
Kati Kerstna klaasikihtidest kaevud loovad virvendusi ning mitmekordseid peegeldusi, neisse saab sisse vaadata ning neist saab läbi vaadata. Need on kui veekaleidoskoobid. Kairi Orgusaare sürreaalsed, laest rippuvad
pikad vingerdavad vormid on omamoodi Platoni varjude riigi metafoor, sest ka nende puhul mängib valgus ja vari esmast ning
emotsionaalsemalt tugevamat rolli. Vaataja suhtleb kõigepealt illusiooni, objektide
varjuga ning alles siis objektide endiga. Läbipaistvate ja -paistmatute, kõrvuti- ning üksteise taga asetsevate jooniste virvendused ja sürrealistlikest klaastegelastest moodustuvad sisevalguste, peegelduste
ning varjude maastikud väljendavad autorite ammust ideed maalidest,
millede sügavus ei tulene meisterlikust pintslitööst, vaid on
rajatud klaasi eripärastele omadustele – läbipaistvusele ning optilistele valgusmängudele.
Nii Kerstna kui ka Orgusaare puhul on tegemist ruumi- ja ka ajatundliku installatsiooniga, sest talvine pimedus ei oleks soosinud just sellist materjalikäsitlust. Lisaboonusena tuleb eraldi esile tõsta Kairi Orgusaare puhumistehnikas objektide suurust: need on ühed
suuremamõõdulisemad, mida selles tehnikas eesti klaasikunstis tehtud on.
Kahjuks on need teostatud Soomes, sest Eesti tehniline baas on
praeguseks olematu.
Reet Varblane
55655014