Kivist sai klaas ehk alasti keiser
Postimees 26.03.2008
Meeli Kõiva, klaasi- ja valguskunstnik

Kogu see vabadussamba lugu toob mulle meelde Hans Christian Anderseni muinasjutu keisri uutest riietest. Seal oli ju sama lugu. Konkursile valitseja rõivaid tegema saabuvad libeda keelega noorukid, kellest hiljem selgub, et polnudki rätsepad. Ja lugu ise on ju teada lõpuga: keiser osutus alasti olevaks.

Kas meil toimub ausamba avamisel midagi sarnast?

Et, kes sammast ei näe või kelle arvates on ta lihtsalt kole, on lollid. Praeguse lahendusega sambast huvitatud ringkonnad räägivad seda juba täna.

Vabadussõja samba puhul kipub olema sama lugu kui Anderseni muinasjutus. Kui samba autoreid asuti süüdistama, et tegu on ajast ja arust kavandiga, muutus materjal üleöö kivist klaasiks ja skulptoreist said klaasikunstnikud.

Ja kõigile tundub, et nii lihtne see ongi. Et ennast kindlustada, ütlevad autorid juba ette ära, et Eestis puudub klaasialane oskusteave. Uurimata asja Eesti Kunstiakadeemiast ja Eesti Klaasikunstnike Ühendusest.

Jääklaasi ei tule

Olen viimased kakskümmend aastat kavandanud monumentaalseid klaas- ja valgusteoseid nii näitustele kui ka hoonetesse Eestisse, mujale Euroopasse ja ka Ameerikasse, esinenud ettekannetega maailma esinduslikumal klaasikonverentsil ja seetõttu kursis maailma klaasitööstuse saavutustega.

Välistingimustesse klaasist monumentaalteoste kavandamisse olen alati ettevaatlikult suhtunud. Sest probleemid seisnevad just materjali püsivuses.

Eesti klaasisektsiooni järelepärimisele saadetud vastuses samba materjalide kohta saabus autoritelt üllatav vastus, et tegu ei ole mitte 60 mm jääklaasi meenutavate klaasplokkidega, mida algul lubati. Samba väliskihi moodustab hoopis 30 mm turvaklaas ja sisemise kihi 30 mm jääd meenutav klaas.

Nende materjalide puhul ei ole paraku tegu ei unikaalsuse ega ka uuenduslikkusega. Päevavalguses saame tulemuseks lihtsalt kergesti määrduva, ajas tuhmuva, raskelt hooldatava turvaklaassamba. Rahvale lubatud jääklaas jääb peegelduste ja mustuse varju. Turismimagnetiks kujunemise šansid on seega nullilähedased.

Räägin ka oma Ühendriikide ja Euroopa kolleegide reaktsioonist võidutöö samba puhul. New Yorgi Columbia ülikooli arhitektuuri ja klaasiala professorid vangutasid nõutult pead. Maailmas kuulsad Soome arhitekt ja insener on juba oma negatiivse seisukoha avaldanud.

Klaasi omadused muutuvad

Columbia ülikooli õppejõudude sõnul võib klaas küll vastu pidada 200 aastat ja kauemgi. Näiteks toovad nad gooti vitraažaknaid kirikutes, mis on loodud XII sajandil. Aga professorid väldiksid lamineeritud klaasi, sest selle omadused ja välimus aja jooksul halvenevad.

Soome inseneri Aulis Bertini sõnul kaotab turvaklaas aja jooksul oma esteetilise välimuse, muutub laiguliseks ja deformeerub. Karastatud klaas aga puruneb. Turvaklaasi teravad servad on alati ohustatud.

Risti osas tekivad aja jooksul deformatsioonid. Seejuures unustatakse väga tähtis moment – et vabadussammas peaks püsima sajandeid. Põhjamaised ilmastikutingimused lisavad klaasile olulise turvariski.

Vabadussõja samba konkursi võitnud sammas oli algselt kavandatud kivist. Klaas ei ole ajalises perspektiivis selle monumendi puhul tark valik. Maailmas on loodud palju unikaalseid klaasmonumente, kus kunstnikud on kasutanud salastatud patenteeritud tehnoloogiaid, mis on teoste filosoofiate kandjad.

Kunstiteose puhul, mida kahtlemata peaks olema ka vabaduse monument, on materjal määravama tähtsusega komponente. Aga materjal iseenesest ei saa olla mingi teose tekke õigustuseks.

Seda enam, kui kasutatav materjal kaotab aja jooksul oma esteetilise välimuse ja on ka raskesti hooldatav. Tuleks töötada tehnoloogiate ja materjalidega, mis on ajas püsivad ja samba autoritele jõukohased.

Maailma praktika

Olukord, kus võidukavandite autorid ei ole tegelikult pädevad planeeritud tehnoloogiates ega saa garanteerida nende kvaliteetset realiseerumist, on lihtsalt parandatav. Monumentaalteoste konkurssidel osalemise eeltingimuseks tuleks seada juba teostatud monumentaalteoste olemasolu.

Sellist praktikat kasutatakse nii Euroopa kui ka USA monumentaaltööde konkurssidel. See välistab ka amatööride võidutööde puhul teostusel kaasnevad probleemid.

Ebaõnnestunud ja rahvusvaheliselt tunnustatud ekspertidelt negatiivseid hinnanguid saanud projekti teostamine pole millegagi argumenteeritud. Alati saab korraldada uue konkursi või leida professionaalse lahenduse sellegi konkursi tööde hulgast.

Ja alguse juurde tagasi tulles. Et meil spetsialistide arvamust millekski ei peeta, siis jääb üle ära oodata laps, kes ütleb, et keiser on alasti, ja loota, et siis silmad avanevad