VABADUSE GALERIIS 12.03. – 1.04. 2009

Digifotode autor on Laura Prääts.
Näitust saatva heliteose on loonud Mihkel –Markus Mikk.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Rait Prääts on nii Eestis kui rahvusvaheliselt tuntud eelkõige vitraažikunstnikuna. Viimased viisteist aastat on tema monumentaallooming jäänud enamasti kaunistama Soome kirikuid ja sakraalhooneid, ent enam kui veerand sajandit on tema vitraažid väärtustanud Eesti kultuurikeskusi, tuntumad neist Niguliste Muuseum-Kontserdisaal, Eesti Rahvusraamatukogu ja ka lähiajal hävitatud postmodernistlik „Karli katedraal”. Viimane vitraaž aga valmis jõulude eel Tbilisi Eesti saatkonnale.

Klaasimaali ja vitraaži kogemus on välja loetav ka Rait Präätsa unikaalsetes ruumilistes objektides, mis paljudel kodumaistel ja rahvusvahelistel näitustel eksponeerituna on aastate jooksul jõudnud läbi teha ulatusliku iseseisva evolutsiooni. Ta on ainus Eestis ent võib-olla ka kogu maailmas, kes oma autoritehnikas on õnnestunult ühendanud klaasimaali ja sulatustehnikad ning arendanud välja võimaluse luua klaasobjekte, kus maali, sulatustehnika ning läbiva ja peegelduva valguse koosmõjul tekivad lummavaid ruumilisi ilusioone kätkevad klaasobjektid.

Viimastel näitustel 2008, „European Glass Context” Bornholmi saarel ja autori isiknäitusel Eesti Riigikogu kunstisaalis (koos Sirje Eelmaga) hakkas arenema välja käesoleva näituse kontekst. Vabaduse galeriis eksponeeritud arvukad klaasist „arvutid” ja „mobiiltelefonid” esindavad ambivalentseid funktsioone. Nad on ühtaegu väga töömahukad ja hinnalised kunstiteosed, mille loomiseks on rakendatud palju energiat ja kogemusi ning perfektse teostuse taganud tecnet ja samas esitavad nad veenvalt kaasaegse virtuaalmaailma võimalusi isoleerida inimene kui indiviid ja devalveerida tema inimlik identiteet üheainsa sõrmeliigutusega.

Kõikidel arvutiekraanidel esitatud inimlikke situatsioone ohustavad autori pooltesitatud valikuvõimalused. Ekraanidele jäädvustatud küsimused manipuleerivad vaatajaga ja vaataja võib valida, kas „Yes” või „No”, nagu päriseluski, või pigemini virtuaalelus. Etteantud küsimustele vastuste valimine on ju levinuim demokraatiamängu võte nii majanduses kui poliitikas. Ainus võimalus säilitada oma vabadus on ilmselt mängust loobumine. No kuidas vastata, kui ekraanil tantsiva unelmkauni baleriini juures on küsimus „Would you like ballerina to striptease?”

Mäng plastmassi meenutavaks disainitud klaasmobiilidega on intiimsem ja samas ka kriibib enam hinge. Ahastavad küsimused on ju esitatud eesti keeles ja eelkõige endale, sest inimesed on oma levimaailmas üksi. Kas keegi kuuleb mind? Miks ma olen siin?

Juta Kivimäe, galerist