Juunikuus 2005 toimusid primitiivklaasikunsti päevad Raplamaal Linnaaluste külas, mis pidas hiljuti (a 2004) oma 950 aastast sünnipäeva. Arheoloogid, kes juba mitmendat aastat teostavad väljakaevamisi külas asuval Keava Linnamäel, arvavad asunduse olevat koguni varasema. Vanade aegade hõngu on sellega seoses külas tugevalt tunda ja ka primitiivklaasikunsti üritus väga populaarne.
Maikuu alguses, kui rohi tärkama hakkas, algasid ka esimesed ehitustööd Kunilepa talu karjääris. Kõigepealt valmis püramiidi-kujuline varikatus, siis võis asuda klaasiahju ehitama. Nõuandjateks olid klaasikunstnikud Kati Kerstna ja Merle Kannus, teostajaks-projekteerijaks kohalik ahjumeister Ants Agu.Suurema osa üritusel kulunud klaasist andis omapoolse toetusena klaasikunstnik Kai Koppel.
Juunikuu teisel nädalavahetusel köeti ahi üles ja kokkukogunenud klaasikad võisid hakata kätt proovima. Eelnevad kogemused ja teadmised olid kunstnikel sel alal väga erinevad. Palju tuli nagunii õppida töö käigus, sest iga ahi on ikkagi veidi erinev. Elava tulega puukütteahjus on helmevalmistamise protsess juba iseenesest väga atraktiivne. Kui helmes on varda otsas valmis tehtud, pannakse ta ahju külje sees peituvasse lõõmutuskambrisse jahtuma. Et helmeid seal üksteisest eraldi hoida, raputatakse lõõmutuskambrisse aegajalt tuhka. Kui helmed lõpuks piisavalt jahtunud on, tuleb teine ülipõnev hetk, mil otsitakse sõna otseses mõttes helmeid tuha seest. Mõnigi kord on oma hõõguvana meelde jäänud helmest tuha sees päris raske ära tunda.
Üritusel veendusin taas, kui rikastavad on sellised koostöötamise kogemused kunstnike jaoks ja kui lõpmatult palju erinevaid tulemusi võib ühesama tehnika abil saada. Nagu näiteks Kai Saarepuu „hammastest“ keed, Liisi Junolaineni mosaiikidega helmed, Kati Kerstna tuumtehnikas tillukesed anumad jne.
Klaashelmeid tehakse maailmas mujalgi, sellisel primitiivsel moel siiski vähem, peamiselt Indias, Türgis ja Aafrikas, kus kliima seda rohkem soosib. Kuid Eesti helmestel on väga omalaadne karakter, mida ei saa teistega segi ajada. Selles oli võimalik veenduda juba üritusele eelnaval talvel, mil Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis oli suur näitus “Klaashelmed maailma ravaste kultuuris.“ Seal olid eksponeeritud helmed ühe põhjamaa suurima helmekoguja Torben Sode kogust. Aga ka väljapanek Eesti muuseumite helmekogudest, Mare Saare helmekogust ja Eesti kaasaegsetest autorihelmestest. Sellise näituse toimumine primitiivklaasikunsti päevade eel, mõjus väga inspireerivalt ja tõstis kindlasti järgneva ürituse taset.
Helmeste tegemise vaheaegadel toimusid Kunilepa kaminaruumis loengud, kus ikka juttu helmestest, nii tänapäeval kui ajaloos, Eestis ja Türgis.Primitiivsetest klaashelmeahjudest u. 2000 aastat tagasi ja nende taasloomise katsetest kaasajal. Loengute pidajateks Merle Kannus, Merle Lobjakas ja Liisi Junolainen.
Ürituse jaoks sai Kunilepale kohandatud ka väike galerii. Tasapisi täitusid sealsed klaasvitriinid pikkade helmeridadega. Uudistajaid jagus lähedalt ja kaugelt, kaugeimad olid Jaapanist ja Ameerikast.
Kairi Orgusaar
Kunilepa perenaine