Sung-Hwan Hong: Kiiver

VALGE KLAAS HAAPSALUS

Haapsalu Valge Klaasi Päevad lõppevad traditsioonilise näitusega Evald Okase muuseumis. Väljas on paremik samas toimunud rahvusvahelise sümpoosiumi käigus valminud töödest, millest tulenevad ka väljapaneku teatav emotsionaalsus ja spontaansus – vähemalt asjaosaliste eneste jaoks.

Toomas Riisalu: Siilid lähevad taevasse

Näitusele on koondatud hetked äsjamöödunud intensiivsest mängust tule ja kuuma klaasiga. Sümpoosiumil osalenu jaoks on see kokku kuidagi kummastav nagu merevaiku kinni jäänud märgid kunagisest sagimisest. Ikka meenub osalejate hilisõhtune skandeerimine: “More! More! More!”, kui kellegi töö pärast pikka nikerdamist lõpuks ahju jahtuma sai või üleüldine valmisolek igal hetkel ja ükskõik kelle töö valmimisel kaasa aidata – kasvõi ahjuukse avamisega.

Gunilla Lifvergren: Viimne arve

Oma osa näituse kujunemisel on nii kaugelt kohale tulnud, Eesti publiku jaoks tundmatutel autoritel, muuseumi miljööl kui valgel klaasil, mis oli vist küll kõigi osalejate jaoks kui mitte täiesti uus, siis igal juhul harjumatu materjal, sundides otsima uusi võimalusi ja mõtlema pigem vormile ning dekoorile kui klaasi puhul tavapärastele sügavusele ja sisemisele optikale.

Virve Kiil: Kreeka

Kohati läbipaistvaga kombineeritud valge on eksponeeritud kõikvõimalikul kujul. Näha saab nii oma ala meistrite ülitäpse kui ka natuke vähem kogenute vähem meisterliku puhumise tulemusi (allakirjutanu ei saa siinkohal mainimata jätta oma töödes peituvat isiklikku hingeõhku), liivavalu, klaasimaali; installatsioone, jõulisemaid ja ülihapraid vorme; iroonilist ja dramaatilist lähenemist.

Klaasi ohtlik teravus ja ääretu haprus eksponeeruvad ilmekalt Sung-Hwan Hongi (Korea) arbuusikoorde installeeritud “Kiivris” ja Kairi Orgusaare kineetilistes “Hingedes”. Vabapuhumisele iseloomulikke kauneid vorme esitlevad Kai Saarepuu, Sofi Arshas, Eeva Käsper, Virve Kiil, Kairi Orgusaar, Sue Parry (Inglismaa) ja Cicy Ching (Hong Kong).

Merle Kannus: 3 eksperimentaalset vormi

Natuke rohkem mängimist näeb Merle Kannuse eksperimentaalsetes vormides, Kai Koppeli vaasides, Virve Kiili amplites, Maret Sarapu helmestes ja soomlase Vesa Varrela objektides. Lachezar Dochev (Bulgaaria) lisas seelikumotiividele pitsimustri, vormipuhumist demonstreeris Barbala Gulbe (Läti) ja ekspressiiv-sensuaalset segu vormi- ning vabapuhumisest Renate Korinek (Austria).

Eriti lustakalt mõjub Erki Kannuse “Valge asi Haapsalus” Robert Tannahilli (Kanada) traagiliste daamiteemaliste maskide kõrval. Lisaks veel prantslaste Nicolas Morin´i ja Catherine Sintés´i isikupäraselt lahendatud “Tricot Suspendu” (rippuv kudum), Cicy Ching´i nüansirikas ookean “In Tears”, Remigius Kriukase (Leedu), Anda Munkevica (Läti) ja Sue Parry valamistehnikas tööd ning Merle Kannuse ehmatavad tegelased “Kevad. Suvi. Sügis.Talv”.

Lachezar Dochev: Le Boudoir de la Dame Blanche

Oma osa näitusest on ka sümpoosiumiväliselt valmis saanud töödel – Toomas Riisalu üliefektsed “Siilid lähevad taevasse”, Liisi Junolaineni “Helmed”, Viivi-Ann Keerdo, Gunilla Lifvergren (Rootsi), Kaja ja Eero Vaikre lisavad oma annuse ettevalmistatust ja viimistletust sümpoosiumi spontaansele “otse-ahjust” väljapanekule.

Teadmiseks: toatäis valget klaasi Okase niigi vaatamistväärt muuseumis on Haapsalus väljas veel 14. augustini.

Kati Kerstna