Kateriin Rikken
KATKISED ASJAD
Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus
17.08. – 17.09.2005 Jaani Seegi varemetes, Tallinnas
15.10. – 10.12.2005 Viljandi Linnagaleriis
kuraatorid Kati Kerstna ja Maret Sarapu.
Ka varasemad Ühenduse aastanäitused on olnud kontseptsiooniga näitused, siiski on varem sekundeerima jäänud ka muud asjaolud – möödapääsmatu ettekujutus vormist näitusel “Vaagen” 2003 ja etteantud mõõdud miniklaasinäitusel “Fookus” 2004.
Seekord peaks aga olema ainult kontseptsioon – näitus Katkistest Asjadest – nägemused isiklikest, üldinimlikest või ühiskondlikest valukohtadest. Kuraatorite idee oli teha näitus sotsiaalsetel teemadel – pöörata tähelepanu kõigele võimalikule, mis ühiskonnas või meis endis katki on.
Maret Sarapu
Eriti oodatud olid muidugi teemad “parandatud” või “kildudest kokku pandud” vms. – variandid, kus “katkistes asjades” sisalduks ka mingisugune positiivne programm – võimalus paranemisele, taaskasutusele ja mitte-minema-viskamisele. Niimoodi oli võimalus olemas nii pessimistlikule, võib-olla kriitilisemale näpuganäitamisele kui ka optimistlikumale väljapääsuotsimisele ja muidugi ka huumori või irooniaga suhtumisele.
Klaas kui teadagi kergeltpurunev materjal lisab teemale oma dimensiooni.
Ootuspäraselt on ülekaalus isiklikud, intiimsemad ja tunnetuslikumad tööd – rõõmustavalt erinevad ning isikupärased:
Kristiina Uslari “Pinge” paneb oma kaardimajalikus hapruses hinge kinni hoidma. Tegemist oleks justkui liivalossi või mälestusega, mis kohe-kohe jälle kaob. Samas tehnikas “Puudutus” Mare Saarelt on kaunis näide sellest, kuidas põgusaimgi puudutus võib osutuda katki- või haigettegevaks. Paraku on tegemist niivõrd haprate töödega, et Viljandis neid seekord näha ei saa.
Kairi Orgusaare “Õrnad sõnad” on mõtisklus samal teemal – õrnad sõnad on väljendatud imeõhukeseks puhutud hapra klaasiga, mis liiga lähedal ja õige nurga all muudab vajalikuks plaastri tagataskus. Maret Sarapu “Julge olla!” ehk klaasist kraed räägivad väljakutsetest, enesemääratlemisest, otsustus- ja elamisjulgusest. Kristel Õunapuu loeb oma töös “Kadunud mina” klaasi puhul möödapääsmatu valguse pealkirjas nimetatud kadunud ja tagaigatsetud “minaks”. Eeva Käsper ütles ise oma töö “Slowly sinking” (”Vajumine”) kohta nii: “Vaatamata sellele, et inimesed lausuvad tihti: “kõik saab korda”, ei saa mõned asjad enam kunagi korda. Tuleb leppida sellega, et nii asjad kui inimesed, kellega oled harjunud ja kellest hoolid, kaovad su elust ning et kõik muutub. Siis on tunne, et jõudu pole enam, kõik katkeb ning sa vajud ja vajud…”
.
Kateriin Rikkeni särav “Sild”, Virve Kiili kaalukas “Elukee” ja Kersti Vaksa maaliline “Katkenud teed” on erinevad näited sama teema tõlgendusvõimalustest. Lummavalt sädelev “Sild” näitab päris otse oma peibutavat ohtlikkust, “Elukee” või -ahela klaasist panused on justkui viited katkestustes peituvale võimalikule helgusele ja “Katkenud teed” näib kui maagiline maastik, kus algused ja lõpud on lootusetult (või lootusrikkalt?) sassis.
Liisi Junolaineni munakoortest või liblikanukkudest inspireeritud “Tühjad” sisaldavad oma nukras mahajäetuses siiski uhkust ja sõnumit teelelähetatud elust, leides nii katkiolemises ootamatut vajalikkust ning positiivsust.
Pisut ühiskondlikumalt on mõtisklenud võib-olla Rait Prääts: tema “Pime maja” on endasse vaatama kutsuv mitmekihiline ja haarav pilt repressioonidest ja vangistusest – kas siis vabatahlikust või sunniviisilisest. Tiina Sarapu “Kirjutamata elulugudele” võib taha või sisse mõelda ükskõik kui helge või sünge loo kas tundmatusest, tunnustamatusest või üldse elamata jäänud elust.
“Katkisuse” esteetilist nauditavust demonstreerivad efektselt Maie Mikof-Liiviku “Kääridega katkilõigatud klaasid” – kaunid ja elegantselt katkilõigatud pokaalid.
Ja pisukest autori puhul möödapääsmatut huumorit näitavad Erki Kannuse “Vello klaasid”, rääkides legendaarse klaasikunstniku Vello Soa legendaarsest klaasinärimise-tavast.
Välisesinejatest pakuvad huvitavamat vaatamist kindlasti lätlanna Marta Gibiete “The Tools” – tüütult torkivad ja samas äärmiselt mõjusad hantlid – kildudest kokkulapitud meistriteos. Kanada kunstnik Robert Tannahilli “Kilbid” on taaskordne autorile südamelähedane seeria tema indiaani juurtest ja tootemloomast – kilpkonnast.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et näituse pealkirjas sisalduv võib-olla negatiivne emotsioon jääb kindlasti väljasolevates töödes domineeriva kauniduse varju ja teadaandvalt lisada, et peale eelpool kirjeldatu on väljas veel paljugi vaatamisväärset.