10. november – 3. detsember 2006
Kunstihoone galerii
Vabaduse väljak 8
Klaasikunstnikud Mare Saare ja Tiina Sarapu on oma viimase aja loomingu eksponeerimise paljuski üles ehitanud projektnäitustele: nad süvenevad ühte või teise teemasse, mängivad läbi sellega seonduvad kontseptuaalsed, vormi ja materjali puudutavad küsimused, analüüsivad oma töödes klaasi kui erilise materjali võimalusi ja eelkõige tähendusi.
Neil on olnud personaalnäitusi, kuid üsna sageli on nad esinenud koos ideekaaslastega, kas siis samuti klaasikunstnike või ka teiste meediumite esindajatega. Tiina Sarapu käsitles paar aastat tagasi Tallinna Linnagaleriis koos klaasikunstnike Kalli Seina ja Maret Sarapuga ning loodusuurija Fred Jüssiga looduslike materjalide (lumi, jää) ning klaasi struktuure. 2005. aastal oli Mare Saarel ja Tiina Sarapul ühisnäitus Brügges, aga kahe klaasikunstniku kõrval esinesid seal ka maalikunstnikud A. Riemer ja L. Boudens.
Praeguse näituse peaküsimuse on ette kirjutanud praegune aeg: tarvidus leida kohustuste ja vajaduste tasakaal. Endast andmise ja endale andmise, saamise tasakaal. Selline küsimuse asetus paneb kunstniku positsiooni, kus ta peab seisukohta võtma, oma sõnumit täiel häälel manifesteerima. Ka ümbritsevad inimesed ootavad kunstniku sõnumit. Teisalt säilib soov olla vaiki, omaette, sõltumatu ja mitte sekkuda, vaid lihtsalt kuulata vaikust ja pühenduda. Ning just pühendumise kaudu – Mare Saarel on selleks kunsti- ja kultuuriajalugu, Tiina Sarapul muusika, raamatud – esitada oma seisukoht, manifesteerida oma sõnumit. Vaikselt, kuid järjekindlalt.
Vaikiv sõnumikandja on klaas: matejal, mis sisaldab nii tugevust kui haprust, millega tegelemine nõuab järjekindlust ning pühendumist. Mare Saare avatud silmade, ent suletud suudega vaikivad tunnistajad kuulavad pausi, mida esitab Tiina Sarapu läbipaistvate noodilehtedega orkester. Kuid nad loevad ka Tiina Sarapu läbipaistvaid raamatuid, mida kas pole veel kirjutatud või mis on kunagi kirjutatud, kuid millegipärast unustatud ning ootavad taasavastamist.
Mare Saare graafilised mantrad klaasil ja Tiina Sarapu kristallpuhas pendel ning läbipaistvad kirjutamata ajalooraamatud panevad külastaja mõtlema hingede aja peale, rahu, vaikuse ja puhtuse peale.