4.12.2019–4.01.2020

Näitusel „Seotud” esitlevad Pärnu Linnagalerii Kunstnikemajas klaasikunstnikud Maret ja Tiina Sarapu oma hiljutist loomingut, kusjuures niisuguses koosluses on kunstnike teosed samasse ruumi leidnud tee esmakordselt.

Maret ja Tiina Sarapu ühisnäitusel on klaas muutunud ühtaegu siduvaks ja seotavaks. Ta ulatab käe, küünitab ja kombib maailma endast väljaspool ja kinnitub selle külge; ta tõmbab ümbritseva endasse ja üritab seda sinna sulgeda ja siduda. Nii võibki lisaks klaasile näha näitusesaalis ka teisi kunstimeediumeid ja materjale, kuid ometi püsib klaas ise tähelepanu keskpunktis. Kihilise, õrna, mitmekülgse, selgejoonelise ja näiliselt praktilisena trikitab ja pakub klaas end välja millegi muuna; ta koondab maailma enese sisse, seob kokku ja paiskab selle taas välja uutes kombinatsioonides.

Tiina Sarapuu loomingus tuleb esile klaasi võimekus/võimetus piirata ja piiritleda. Ta mängib võimalusega korraga varjata ja näidata. Tuttavlikud, kuid nihestatud vormid– karbid, kastid, konteinerid – peaksid eelkõige hoidma ja peitma, kuid päriselt nad seda ometi ei suuda. Või ehk ka ei taha – kooldunud ja irvakil, on nad küll kutsuvad ja ootel, kuid päriselt end ometi avada ei soovi. Kuigi korrapärased ja halluses hillitsetud, immitseb konteineritest rahutust, millele nime anda on keeruline ning just nagu ruumi pillutatud valgussõõrid ja peegeldused, võib see hetkega võimenduda või sootuks kaduda. Ehk lähtub see ebakindlusest, selle osas, mida need konteinerid siis lõppude-lõpuks „teevad”, ehk aga ka nõutusest, mida vaataja nendega „tegema” peaks. Korrapärased ja kaootilised, peibutavad ja heidutavad – need on kastid, mida sulgeda on võimatu, kuid kuhu ometigi võib lõksu jääda.

Ka Maret Sarapu teosed varjavad ja peidavad, kuid peamiselt iseennast. Ühest küljest on need pilkuköitvad ja sihilikult kaunid, teisalt aga ei tähenda see tingimata kergestihaaratavust. Vaataja liikudes ajas ja ruumis muutuvad ka teosed vaid silmapilguga. Ka siin seob klaas maailma enesesse, kuid fragmenteerib ümbritseva keskkonna ning pakub kohe välja uusi peegeldusi ja kujundeid – ilu on köitev eelkõige just oma muutlikkuses. Puudub hierarhia väikese ja suure, detaili ja tervikpildi vahel – pisiosake võib muutuda terveks maailmaks ja terve maailm võib koonduda valgusvirvendusse, tähelepanu ja hoolt väärivad mõlemad.

Õdedest klaasikunstnike ühisnäitusel „Seotud” olevad teosed kätkevad endas võimalikkust peita ja näidata samal ajal. Õhku jääb küsimus, kas on võimalik korraga näha ja mitte näha, seistes silmitsi üksteisega põimunud ja läbinisti seotud tuntu ja tundmatu ning detaili ja tervikuga.

Keiu Krikmann