Reedel, 10.novembril kell 17 avati Eesti klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus KÜLM-KUUM Kultuurikatla Koridorklubis. 

Näitus on pühendatud Eesti Klaasikunsti 80 aastapäevale ning palutud osalema ka Saksa klaasikunstnikud.

Näituse avamisele eelnes konverents “Klaas kunstis ja arhitektuuris.

Möödunud on 80 aastat Eesti klaasikunsti sünnist. On tore tähistada seda sündmust majas, kust sai energiat nii kunagine klaasitööstus kui ka kaudselt klaasikunst.

Näitusel on eksponeeritud installatsioonid ja objektid, mis on inspireeritud kas kargest külmast või põletavast kuumast või mõlemist korraga. Teema keskmes on inimene ja kõik temaga seonduv – kuumad, kirglikud, lämmatavad, jahedad jne suhted lähedaste, ühiskonna või loodusega,  soojad äratundmishetked või tardunud mälestused, karged või põletavad keskkonna puudutused jne, jne.

Kõik me ümber ja me sees on mõõdetav skaalal külm-kuum. Pole vast palju päevi me elus, kus ei vaataks termomeetrit või ei kuulaks ilmauudiseid, tehes selle järgi otsuseid, mil määral peame soojussalvestamiseks ressursse kaasama.Elukeskkonna valikul või kujundamisel mõtleme esimese asjana soojuspidavusele. Lõunamaades ilmselt vastupidi – jaheduse säilitamisele. Meid ümbritsev ja mõjutav värvispekter teeb ikka ja jälle ringe külmadest toonidest soojadeni.Suhted kaaslase või ümbritsevaga võivad võnkuda näpistavast jahedusest põletava kuumani.Et seista vastu jäätumisele, apaatsusele, haigestumisele või kire jahtumisele, on vaja ikka ja jälle energiat. Energia tekib  põlemisprotsessist. Sarnaselt loodusega toimub see ka inimese ainevahetuses. Et meid ümbritseks soojus, vajame hiiglaslikke soojuselektrijaamu ja loodusressursse. Et me keha ja hing ei külmetaks, peame olema endale energiajaamaks ise. Või ka vastupidi, et mitte ära põleda, kuivada, plahvatada jne, vajame  jahedust, teinekord pakastki – nii balanseerimegi terve oma elu jooksul külma ja kuuma vahel.

Mis võiks paremini sümboliseerida seda lõputut energia liikumist kui klaas. Et muutuda jäiselt läbipaistvaks või lumeselt sädelevaks, peab ta läbima enneolematu kuuma. Et muutuda näiliselt taas kirkaks ja leegitsevaks, vajab ta jahedat vett ja lihvi. Ja kas pole tähelepanuväärne, et Kultuurikatla seinad mäletavad seda tuld ja lõõma, mis andsid meie tollastele kodudele sooja, kus elati oma igapäevast kirglikku või kiretut elu ning kust nii mõnigi loominguline sähvatus alguse sai.

Näitusel osalevad: Kairit Annus, Sofi Aršas, Michael Behrens, Elisabeth Brosterhus ja Burkhard Meyer, Wilfried Grootens, Piret Ellamaa, Malle Hallimäe, Riho Hütt, Kati Kerstna, Kai Kiudsoo-Värv,  Eve Koha, Kai Koppel Eeva Käsper, Ivo Lill, Kairi Orgusaar, Aleksandra Pavlenkova, Rait Prääts, Torsten Rötzsch, Tiina Sarapu,  Kalli Sein,  Eili Soon, Kersti Vaks, Martina Zilles
Näituse ja konverentsi kuraator: Sofi Aršas

Kujundaja: Riina Degtjarenko

Graafiline diasiner: Piret Räni

Näitus on avatud 10. detsembrini.

Näitust toetab: Kultuurkapital

https://www.facebook.com/pg/EestiKlaasikunstnikeUhendus/photos/?tab=album&album_id=1792246734121302

https://www.facebook.com/merle.kannus/media_set?set=a.708580822672686.100005623243371&type=3