Näituse läbivaks teemaks on eluetapid ja nendega seotud kohtade, objektide, erinevate detailide jms kogum. Peamiselt kajastavad pildid mu elu üht olulisemat ja pikimat tööperioodi viimase kahekümne aasta jooksul. Iga inimese elutee läbib keskkondi, hooneid, ruume, mis moodustavad unikaalse ja kordumatu arhiivi või mustri. Nii ka minul. Nende keskkondade mõju mõistame alles siis, kui oleme neist lahkunud. Igapäevaelus ümbritsevad meid esemed, mis ajapikku muutuvad justkui osakeseks meist. Vahel võib väike pealtnäha tähtsusetu detail meenutada tervet ajajärku ja ka vastupidi – mõni objekt elustub mälestustes vaid ühe hetkega. Kõiki neid hetki, mälestusi, ruume, esemeid võib vaadelda ka kihtidena. Kihid võivad olla tihedalt täis pikitud objekte, aga ka puhastatud kõigest ebaolulises, lastes ülejäänud pinnal säravalt läbi paista. Neid kihte kokku liites, nii et ühe kihi alt paljastub teine, kolmas jne, võime jälgida olukordi mitte lineaarselt, vaid justkui ühes hetkes eksisteeriva tervikuna.
Näituse kuraator Erkki Juhandi lisas: “Klaasikunsti puhul on oluline märksõna „valgus”. Sofi Aršas on taibanud olulist: valgus, mis lähtub Loojast enesest, on läige, mis teeb võimalikuks enesetunnetuse. Ja tema tunnetusel on kaalu. Varjud ja möödunud aeg on eraldatud puhtuse, selguse ja ülevusega, argine saab ajatuks ja mööduv osakeseks tervikust.”
Tööd on teostatud klaasisulatuse ja digitrüki tehnikas
Näitust toetas Eesti Kultuurkapital