Sel aastal toimub Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus, pealkirjaga “Rahvuslik Pärand” Pärnus, Linnagaleriis. Samal ajal on Pärnu Keskraamatukogus avatud ka teine klaasikunstinäitus “Helmesread”.

Näituse “Rahvuslik pärand” kontseptsioon sai alguse paarist juhuvestlusest teemal, kas ja kuidas on tarvilik ja võimalik kajastada oma rahvuslikku eripära tänapäeva kunstis. Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitusega seoses tekkis tänuväärne võimalus nende vestluste hüpoteetiline teema elus läbi mängida.
Lisaks sellele tundub rahvuslikkuse teema niikuinii õhus olevat, millest annavad tunnistust mitme EKL alaliidu poolt sel aastal korraldatud näituse teemavalik ja muidugi ka tänavune rekordiline osavõtt laulu- ja tantsupeost.

Linnagalerii näitusel osaleb 18 erineva käekirja ja taustaga kunstnikku – Pilvi Ojamaa, Ivo Lill, Rait Prääts, Kristiina Uslar, Eeva Käsper, Tiina Sarapu, Vilja Volens, Maret Sarapu, Katrin Tukmann, Malle Hallimäe, Kairi Orgusaar, Heli Press, Riho Hütt ja Kristi Ringkjob, Maarja Priks, Kairit Annus, Piret Ellamaa ja Karin Mölder. Neli viimatimainitud autorit on sel aastal EKA klaasikunsti osakonna lõpetanud või seal veel õppivad noored kunstnikud.
Pärnu Keskraamatukogus näitavad omaloodud klaashelmeid Liisi Junolainen, Kati Kerstna, Kairi Orgusaar, Kai Saarepuu, Kersti Vaks, Mare Saare, Kristiina Uslar, Toomas Riisalu ja Peeter Rudaš. Ka helmenäitusel kajastub põhinäituse teema – ehted oli üks väheseid valdkondi, kus klaas kui materjal leidis oma kindla koha muistsete eestlaste igapäevaelus. Nii on tänapäeval loodud klaashelmestel otsene seos meie rahvusliku pärandiga läbi materjali ja esemete funktsiooni.

Leidsin, et oleks tore näituste kaasvaatlejaks kutsuda nii-öelda erialaväline inimene, kes näeks ehk asju, mida iga päev klaasiga tegelev kunstnik tähele ei pane. Samas võiks tal olla rohkem sidet rahvakunsti ja -traditsiooniga. Nii kutsusin kaasvestlejaks ja -vaatlejaks oma õe, Reet Talimaa – tekstiilikunstniku ja kauaegse õppejõu Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili alal.

KAI:
Mida näed ja ütled selle kohta, kuidas klaasikunstnikud sel korral rahvuslikku pärandit oma töödes nähtavale toovad?

REET:
Mõlema klaasinäituse väljapanekus oli palju sümpaatset, aga kõneleksin neist kordamööda.
Alustan Linnagalerii “Rahvuslikust pärandist”, mille üldmõju võtaksin kokku sõnaga “kammerlik”. Näitus on kenasti kujundatud, mitmepalgeline ja väärikas. Pilkupüüdva avalöögina mõjub Rait Präätsa klaasist mobiiltelefon: igavesti kividega rassiv Linda kui eesti naiste ürgema.

KAI:
Minu arvates on selles töös meie pateetilist müüdiloomet käsitletud väga värskendava nurga alt, skeptilise muigega suunurgas. Selle töö asetamine kohe näituse algusesse, Maarja Priksi “Vabadussamba” taustale lubab minu jaoks kogu näitust vaadata pisut kergemalt, mitte nii surmtõsisena.

REET:
Muidugi paneb see töö vaataja muhedalt muigama. Arvan, et oskus ootamatu, ka humoorika vaatenurga alt asju näha on hea kunsti üks tunnusjooni.
Rahvusromantilisest müüdiloomest on kantud ka Riho Hüti “Koit ja Hämarik”, kuid sootuks teises võtmes. Kunstniku väljakujunenud käekiri on habras, kuid veenev, kantud ärkamiseelsest tundest, milles tõeluse ja kujutluse vahelised piirid hägustuvad.

KAI:
Riho Hüti tööde juures on väga võluv jälgida tema oskust oma töödes valgusega mängida – see muudab niigi ebareaalsed maailmad unenäolisteks. Sama toimub ka selle tööga. (Lisaks meenutab ta kompositsioonilt pisut Maks Roosma (klaasieriala asutaja Kunsttööstuskoolis) figuraalseid graveeringuid, millest ühe koopia graveerimine oli omal ajal kunstiinstituudi klaasitudengitele
kohustuslikuks õppekava osaks. Ja see lisab sellele tööle veel ühe mineviku vindi klaasikate jaoks. Ma küll ei tea, kas Riho Hütt ise üldse selle sarnasuse peale tuli seda tööd tehes. 🙂

REET:
Mitmed autorid on pöördunud rahvusliku ornamendi poole. Ivo Lille meisterlikult klaasi kui materjali omadusi peegeldavad ja optilisi maailmu loovad vormid on mulle näituse sümpaatsemaid töid. (“Etno I – II”)

KAI:
Ivo Lille töödes on olemas kõik see, mida klaasilt üldiselt oodatakse – optilised peegeldused ning valguse- ja värvimäng. Aga mind isiklikult ei veennud Ivo töödes ornamendi ja vormi kooslus. Kõike oli justkui liiga palju koos – sisselõiked, ornament, peegel, optika… aga võib-olla see oligi just taotluslik: kirju nagu külasimman.
Triipudega tööd olid rahulikumad, aga kuidagi formaalseteks jäid minu jaoks. Ma ei tunnetanud seost range geomeetrilise vormi ja valitud etnograafilise viite vahel.

REET:
Rahvakunsti maailm on mitmepalgeline: on värve ja kirju, milles peegeldub pidu ja pillerkaar, on tõsist tasakaalu ja mõtlikku argipäeva. Küllalt ootuspärane on seegi, kuidas kaasajalgi kõneleb iga tõlgendaja natuke selles ammutuntud keeles ja siiski talle omaseks muutunud viisil. Ja iga vaataja leiab taas oma, kunstikeel on ju üks paljudest võimalustest üksteist näha ja mõista.

Maret Sarapu püüab “Ilma vaadetes” tabada suuri seoseid ja kohati see tal õnnestubki. Klaastahvel, millel kujutatud katedraali põhiplaanil näen sirkelroseti joonist, sedasama, mis meenub nii pulmakappade kui veimevakkade kaanelt nähtuna – ja mitte ju ainult, loob minu kui vaataja jaoks mõttesildu.
Tore on ka pitskrae, mis justkui kummutisahtlist leituna sulle vastu vaatab samas pildireas: tuntud ja tuttav tunne millestki, mis on olnud ja oli ja on. Aga sinna vahele, sest tahvleid või pilte on ju viis, jääb natuke liiga palju õhku… Korraga aimub, kui haprad on need sillad, mis justkui kannavad ja siiski ei kanna ka.

KAI:
Mulle tunduvad Maret Sarapu tööd ühelt poolt nii universaalsetena, et võib tunduda küsitav nende mahutamine selle teema alla. Ja teisalt valisingi nad selle universaalsuse pärast, sest kaasaegsed mõttemaailmad ongi palju laiemaks ja üleilmsemaks muutunud. Jupike on seal oma vanavanemate pärandit, jupike isiklikke mälestusi, jupike kollektiivset kultuurilist mälu ja kes teab kust veel… Mareti tööde minimalistlik teostus jätab seejuures omaenda mõtetele piisavalt ruumi.

REET:
Kairit Annuse teoses “Ühendatud” on talukausside käepärane vorm taandatud väikesteks värvilisteks kausikesteks, kumerustel ruuduväljakuna vilksamas killuke triibuseelikute värvirõõmust. Võib olla tahab autor kõnelda sellest, kuidas kaasaja kergelt kreenis maailmas minevikupärand on muutunud meeneiks? Võimaliku tõlgendusena see mulle tundub autori kaaskirjastki. Lõpuni usutav
siiski mitte.

KAI:
Mulle jälle tundub, et just seetõttu, et nad on sellised ebapraktilise suurusega, saab neid mõista laiemalt kui lihtsalt tarbenõusid:inimene on ka ise omamoodi mahuti… Kaldun arvama, et see on taotluslik valik, et autor on valinud just sellise vilksatava viisi triibumotiivi kaudu rahvuslikkusele viitamiseks ja mitte mustri suure-laia läbijooksu esemest. Võib-olla see on viide sellele, kuidas kaasaja eestlases on tema põlisjuured vaid vilksamisi nähtavad?

REET:
Pärimusele on võimalik läheneda ka folkloorselt: lugusid jutustades ehk siis kunstnikuna neid lugusid näidates. Pilvi Ojamaa “Linnakodanikud” esitlevad kolme 16-17.sajandil Tallinnas elanud käsitöömeistrit ja nende abikaasasid. Töö on elegantne: tipptasemel heale tarbekunstile omaselt on vorm ja dekoor teineteisest lahutamatud, kauni tundlikkusega on teostatud graveering. Pilvi Ojamaa teost võib pidada selle näituse pärliks, mis selge suveräänsusega kõneleb vana ja väärika meistritöö põhitõdedest.

KAI:
Jah. Nii see on.

REET:
Poeetilises võtmes vaatab minevikku Tiina Sarapu “Ühe vesiveski lugu”. Teose vormikõne on haarav: voogavad klaaslehed köidetuna pildialbumiks, milles värvidel, joontel, kirjakatkeil oma kindel koht ja sõnum.

KAI:
See on oma lõpetatuses väga veenev.
Vahemärkusena: Huvitav, millisena näevad seda tööd need inimesed, kes elasid teisel pool raudset eesriiet? Kas nad tajuvad selles loos avalduvat traagikat?

REET:
Kristiina Uslari töö “Vanaemad” avanes minule läbi sooja huumoriprisma: see justkui krõbedas kuumuses kõrbema läinud rullbiskviiti meenutav vorm, punane klaaspits servas ja otsustavalt haraline must lõngakera postamendil – tuttavad ja veidi üllatavastki vaatenurgast tabatud asjad iseloomustamaks vanaemade igikestvast hoolast kantud maailma. Tore töö, mida muheda muigega vaatad ja rõõmustad, et näe, mõte liigub!

KAI:
Kristiina töö juures meeldis mulle ka eelkõige selles töös olev soojus. See, et Sulle meenutab seinal olev käterätik kõrbemaläinud rullbiskviiti, lisab minu jaoks veel ühe “soojuselaine” juurde. Ja tähelepaneku selle kohta, kuidas olen harjunud nägema ja seostama mingeid asju nii kindlalt,
et ei otsigi enam mõtete lisaharusid töö juures – antud juhul on must värv Kristiina töödes minu jaoks nii kinnistunud omadus, et ma ei mõtlegi sellest enam kui värvist.

REET:
Peatuksin veel kahe kunstniku, Kairi Orgusaare ja Maarja Priksi töödel. Nimetatud autorite teoste erinevustele vaatamata näen üht, minu jaoks kergelt kriipivat sarnasust: töö nimes sisalduv mastaapsus ei kajastu vormikõnes.
Põllud” (Kairi Orgusaar) on sümpaatne, kuid fragmentaarne faktuurimäng, mis eeldaks justkui edasiarendust selleks, et olla veenev.
Maarja Priksi installatsioon mõju robustse maatelje fragmentidele vaatamata jääb liig hapraks, et kanda nime vabadussammas või siis sammas üldse.

KAI:
Olen päri sellega, et Maarja Priksi töös on töö nimes ambitsiooni rohkem kui töö teostuses välja on tulnud. Aga midagi selles pretensioonikuses mõjub irriteerivana ja värskena. Eriti kui mõelda seejuures autori “värskuse” peale – tegemist on sel kevadel BA kraadi saanud noore klaasikunstnikuga – on teatav nooruslik läbematus selle töö juures mõistetav.

REET:
Klaas on ehe!
Sellise lausega võtaksin lühidalt kokku võluvad helmesread ja jõulised klaaspärlid Pärnu Raamatukogusaalis.
Suur tänu klaasikunstnikele ilusa näituse eest!

KAI:
Võta heaks! 🙂 Ja Sulle suur tänu vaatamast ja suhestumast!

Kai Kiudsoo-Värv

……………………………

25.09.09

Sisult rahvuslik, vormilt kapitalistlik

Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus „RAHVUSLIK PÄRAND“
Pärnu Linnagalerii Kontserdimajas, 3. sept. – 3. okt 2009

Klaasikunstnikud on ikka viljelenud detsentraliseerimispoliitikat, korraldades oma aastanäitusi väljaspool Tallinna. Seekord maandusid nad rahva rõõmuks Pärnu Linnagaleriisse. Näituse on kokku pannud Kai Kiudsoo-Värv ning teemavalik on tingitud püüdest kombata oma juuri tänapäeva aina ühenäolisemaks muutuvas maailmas.
Samal ajal on ka Pärnu Keskraamatukogus Liisi Junolaineni koostatud näitus „Helmesread“, kus esitatakse klaashelmestest ehteid üheksalt kunstnikult.
Klaasikunsti ühenduses on ca 50 liiget ja neil näitustel on esindatud 28 kunstnikku, seega sõel on üpriski 50/50 tihedusega. See tagab stilistilise mitmekesisuse, samas loob eeldused keskpärasuse ilmnemiseks. Aga sellised ülevaatenäitused kord juba on.
Pilti teeb selgemaks ja ilusamaks näituse kujundus, spetsiaalsete arhitektoonide ning värvipaneelide abil on loodud olukord, kus igal tööl on sõltumatu taust, samas on kogu näitusel ühendavad elemendid.
Tarbekunsti, klaasikunsti vist eriti, hindamiseks oleks oluline teada tehnoloogilisi nüansse. Kindlasti on siingi näitusel mitmeid raskestiteostatavaid ja uuenduslikke tehnikaid, mis vääriksid loorbereid juba oma olemasolu tõttu. Lihtsad vaatajad, allakirjutanu nende seas, ei tea sellest kõigest aga suurt midagi ning on sunnitud otsustama siiski meeldib/ei meeldi printsiibi järele.
Enamikul töödest on lisaks kaunile välimusele ka mingi mõte. Mõnedel naivistlikum, nagu näiteks Rait Präätsa rahvusromantiline mobiiltelefon. Teistel mitmetähenduslikum, nagu Kairit Annuse lihtsa rahvaliku vormiga, seelikukirjadega kausid, eksponeeritud viltustel alustel. Ebakindlus nii meie rahvuslik-ajaloolise identiteedi kui ka praeguse ühiskondliku olukorra mõttes.
Sageli tekib vaatajal muu mõte kui ehk kunstnikul oli – Maret Sarapu liivsöövituses „Ilma vaated“ näivad olevat järgmised: mandala esitab budistlikku, lootos hinduistlikku, pits väikekodanlikku ning valge ruut modernistlikku maailmavaadet. Jah, mõneti need ongi domineerivaimad…
Kuid ka puhas dekoratiivsus võib olla erinev. Moodsa disaini elegantsi esindavad Eeva Käsperi dekoratiivsed vormid ning Katrin Tukmanni vaagen. Tõsi, neil mõlemal on tekstilis-poeetiline osa, kuid põhiväärtus on siiski kaunis vorm.
Traditsionalistlikku tiiba esindavad Pilvi Ojamaa graveeritud „Linnakodanikud“, mis mõjuvad suisa sotsrealistlikult, ning Riho Hütti „Koit ja Hämarik“ oma rahvusromantilises stilistikas. Rahvusliku pärandi tõlgendusvõimalused needki.
Vormi ja sisu ühendamine on kõige mõjuvamalt õnnestunud Kairi Orgussaarel, kelle lihtsad, õhulised seinaplaadid kujutavad erinevaid põlde. Tuttav vaatepilt lennukiaknast, õilsa materjali abil puhastatud ning mustritest sügavamale ulatuv rahvusliku identiteedi käsitlus.

Siram