15. – 22. juuli 2006
Evald Okase Muuseum
Haapsalu, Karja 24

Evald Okase muuseumis toimus sümpoosion-töötuba, kus valminud töid näidati samas avatud Valge Klaasi Päevade ühisnäitusel.

Osalejad:
Susanne Koskimäki (Soome); Mark Eckstrand (USA); Indre Stulgaite, Egle Kartanaite (Leedu); Natalja Gorokhova, Denis Khlamov (Venemaa); Kai Koppel, Kati Kerstna, Kai Saarepuu, Kairi Roolaht-Orgusaar, Eeva Käsper, Tiina Sarapu, Liisi Junolainen, Kai Kiudsoo-Värv, Maret Sarapu, Erki Kannus, Katrin Tukmann, Viivi-Ann Keerdo (Eesti)
Lisaks veel arhitektid: Ott Kadarik, Villem Tomiste ja Mihkel Tüür (Eesti)

Taaskordsed Valge Klaasi Päevad Haapsalus möödusid sel aastal eriti tõsise töö tähe all – ürituse tulemuseks olnud näitust kommenteerides arvas maestro E. Okas, et see on tema muuseumis eksponeeritud (valge) klaasi näitustest siiani parim.
Põhjuseks ehk see, et meie noorematel klaasikunstnikel, kes Haapsalus ikka suure mõnuga kaasa löövad, hakkab tänu meie seni ainsale “kuumaklaasifestivalile” tekkima teatav sümpoosioni-kogemus. On selgeks saanud, mida piiratud aja ja eripäraste võimalustega ahju juures teha annab ning kuidas puhujate-meistritega koostöö parimini klapiks.

Puhuja oli meil täiesti uskumatult hea – ise kunstnik ja tohutult peene ning tundliku käega Suski Koskimäki (Soomest), keda assisteeris nii Soomes kui Taanis klaasipuhumist õppinud Kai Saarepuu. Tohutult kaunis, graatsiline, nauditav ja vaatemänguline tandem (eriti kui Kai märkas endale nt. roosiõie juustesse torgata või Suski oma pikka patsi üle õla heites palus publikul endale kuuma-klaasi-aktsioonideks ruumi teha) suutis seekordsetes eriti tuulistes ekstreemoludes valmis teha ikkagi pea kõik, mis kunstnikud nõudsid.

Lootsime küll ka näha rohkem nn. isepuhuvaid kunstnikke – paraku oskasid nii Leedus resideeruv ameerika kunstnik Mark Eckstrand kui meie professionaalsemaid isepuhujaid Toomas Riisalu oma jalad just Haapsalu sümpoosioni ajaks puruks hüpata ja liipasid (aeg-ajalt peaaegu et sünkroonis) mööda muuseumi õue karkude abil ringi. Mark küll üritas ka pisut ise klaasi puhuda, aga sai siiski enda sõnul esmakordse kogemuse – lasta teisel puhujal oma idee ära vormistada (mida ta siis suurima naudinguga ka tegi – lastes lõpuks juba tüdinema kippunud Suskil ja Kail oma anum-peadele ikka päris kõik võimalikud lokid lisada).

Venemaalt tulnud Natalja Gorokhova pani noorimate näitusekülastajate suureks rõõmuks kokku pinocchiolikud traat-klaas-tegelased. Leedu klaasikunstnikud Egle Kartanaite ja Indre Stulgaite, kes juba Kunilepa helmeahju juurest tuttavad, olid tegijad kunstnikud nii klaasiahju juures kui köögis – nende külmad supid olid kuumade ilmade ja kuuma klaasi taustal kohe eriti rõõmustavad. Ja nii Egle valgest klaasist piimatilgad “200 ml” kui Suski (kes samuti meile lisaks klaasikunstile väga veenvalt ka köögikunsti demonstreeris) “Küüslaugud” olid justkui köögi- ja klaasikunsti segunemise elegantseimaid näiteid.

Eeva Käsperi “Lühter” kujunes üheks mõnusalt mängulisemaks tööks ja kuigi selle kokku- ja ülespanemine teatavat vaeva nõudis, jäid töö valmimise spontaansus ja kergus selle suursugususe kõrvale värskendavalt mõjuma. Tiina Sarapu lasi taas vormistada oma rahvusvaheliselt tunnustatud disainvaasid, Kai Kiudsoo-Värv kombineeris jällegi pate-de-verre ja puhumistehnikaid. Liisi Junolaineni, keda võiks õigustatult helmekunstnikuks tituleerida, loomulikuks saavutuseks oligi müstiline kee “Hämarik”. Kati Kerstna demonstreeris helmetikanditega kaetud puhutud “Helmeste” kõrval ka primitiivses tuumtehnikas “Veenuseid”. Kairi Orgusaare “Värske õhu piibud” täienesid autorile omase peene siiditrükiga .Viivi-Ann Keerdo lennukad väärismetalli ja klaasi kombinatsioonid ning eriti Kai Koppeli rahulikud, dominantsed “Valged hiiud” lisasid üldisesse ekspositsiooni teatavat väärikust.

Korraldajatel oli esmakordne kogemus – Kai Koppeli värskendav idee – kutsuda esinema nö. erialavälised kunstnikud. Ja nii tekitasidki arhitektid Ott Kadarik, Villem Tomiste ja Mihkel Tüür palju elevust ning segadust oma tahtmisega (arhitektide jaoks kindlasti) väga väikeste ahjude juures ikka midagi suuremat ära teha. Tulemus sai aga lahe, meie jaoks tõepoolest suuremõõtmeline ja (klaasile iseloomulikult) särav ning võimatuna tundunud tehnoloogiat pidid lõpuks tunnustama ka need erialainimesed, kes alul võib-olla skeptilisemalt suhtusid.
Igal juhul oli reeglina sooloesinejatest klaasikunstnikel tore jälgida arhitektide äärmiselt süvenenud ühiseid arutelusid oma töö absoluutselt igas staadiumis.

Seekordsed “satelliidid” olid Toomas Riisalu esimene – tõeliselt mahukas – personaalnäitus “Puhkus” Haapsalu Laste kunstikooli galeriis ning valik Kati Kerstna ja Kairi Orgusaare Kunilepa primitiivklaasikunsti päevade saavutustest “Tulehelmed” Viieristi galeriis. Viimase näituse efektse kujunduse autoriteks olid Kairi ja Herbert Orgusaar.

Traditsiooniks kujunenud Laste Päev tohutu lasteparve ja klaasimaalimisega möödus lõpuks Evald Okase pedagoogilise ning kahtlemata vürtsilisava kohaloleku tähe all.

kati