VALGE KLAASI PÄEVAD HAAPSALUS
III rahvusvaheline kuuma klaasi sümpoosion
Evald Okase Muuseum, 16-23.august 2005

Eesti klaasikunstnikel oli möödunud nädalal taas rõõm võõrustada kolleege ja mõttekaaslasi laiast maailmast. Nädal aega kestnud, järjekorras kolmas kuuma klaasi töötuba, mille algatajaks Kai Koppel, päädis näituse avamisega, mis jääb muuseumi ülakorrusel avatuks 14.augustini. Näitusele on koondatud valik ürituse käigus publiku silme all valminud töödest, sekka mõned varemloodud.

Ühiseks nimetajaks sai seekord ahjust ammutatav piimvalge klaas, millest paljud osalejad tuletasid seoseid Haapsalu legendiga. Valge Daami müüdis sisalduv ürgne Naise ja Kuu arhetüüp leidis tõlgendamist nii abstraktsemas kui konkreetsemas võtmes. Siinkirjutajale oli üllatuseks, kuivõrd avarat tähendusvälja peidab üks pähekulunud lugu – ainest leiaks nii sümbolist kui feminist.

Klaasi kaks poolust
Erialases slängis jaguneb klaasikunst “külmaks” ja “kuumaks.” Neist esimene valmib sageli kusagil vaikses keldris, kuudepikkuse töö tulemusena; viimane aga on mängulisem, artistlikum, samavõrd protsessile kui tulemusele orienteeritud. Seega ka rohkem – kui sporditermineid kasutada – publikuala. Harjunuma sõnaga – tegevuskunst. Suuremad etendused toimuvad enamasti vabas ja suviselt helemeelses õhus, nii ka Haapsalu klaasipäevad, mille keskmeks Evald Okase muuseumi õuel kükitav klaasiahi.
Eelnimetatud mängulisus ei tähenda sugugi, et tegemist oleks kerge ja kättesaadava alaga. Klaasipuhumine on töö, mis lisaks kunstiandele nõuab ka üpris head koordinatsiooni. Et inimesi, kelles võrdses headuses oleks ühendatud manuaalne ja visuaalne võimekus, leidub meil – ja maailmas üldse – haruharva, on säendsed ettevõtmised ikka rahvusvahelise haardega.

Valge klaasi võimalused
Tänavune Haapsalu sümpoosium koondas kunstnikke kolmelt kontinendilt. Oli neid, kes Haapsalu miljööst võlutuna naasevad ikka ja jälle. Sung-Hwan Hong (Korea), elegantselt zhongleeriv showmees, lõi – klaasikunstile ebatüüpiliselt – lühikese elueaga teoseid. Robert Tannahill (Kanada) portreteeris Daami, ohverdades selleks isiklikud juuksekarvad. Nicolas Morin ja Catherine Sintés (Prantsusmaa) kohandasid klaasile tekstiilikunsti võtteid – töö pealkirjaks “Tricot Suspendu” (Rippuv kudum). Lachezar Dochev (Bulgaaria) sisustas Daamile pitsimustrilise buduaari. Anda Munkevica (Läti) “Rip This Joint” (Purusta see lüli) jätkas ready-made ahelat klaaslülidega. Vesa Varrela (Soome) ja Remigius Kriukas (Leedu) lõid kolmemõõtmelisi kujutisi stiliseeritud loodusvormidest.

Uusi elamusi tõid kaasa esmakordselt Haapsallu sattunud. Cicy Ching (Hong Kong) esitles slaide oma vaimustavalt rafineeritud ehtekunstist. Haapsalus valminud installatsioon “In Tears” (Pisarais) peegeldas elusalt müüritu traagikat. Sue Parry (Inglismaa), kellest õhkus punkivat radikaalsust, viljeles (üllatuslikult) puhtabstraktset, loodusest lähtuvat vormikeelt. Sue Haapsalu-muljed kristalliseerusid teoses “Night Swim” (Öine ujumine). Boheemlik primadonna Renate Korinek (Austria) rakendas materjali voolavust teostes “Erootika” ja “Sensuaalsus”. Barbala Gulbe (Läti) seeria “Always So” (Ikka nii) kõneles Kuu tsüklite mõjust inimesele. Gunilla Lifvergreni (Rootsi) üleelusuurused klaasist ostutshekid “The Last Bill” (Viimne arve) surfasid neopopi lainel.

Eestlaste töödest tõstaksin esile Toomas Riisalu “Siilid lähevad taevasse” mida iseloomustas tajutav terviklikkus – ehk, nagu öeldi nõuka-ajal, sisu ja vormi ühtsus. Meditatiivset ümarvormi (märksõnad muna, alge, ootus, hommik) viljelesid Kai Saarepuu, Virve Kiil, Kairi Orgusaar ja Eeva Käsper, kontseptuaal-iroonilist lähenemist Kati Kerstna, Erki Kannus ja Merle Kannus, ehtekunsti Liisi Junolainen ja Maret Sarapu, habrast miniatuuri Kairi Orgusaar, funktsionaalset vormi Kai Koppel, Virve Kiil, Kaja ja Eero Vaikre, romantilis-jutustavat laadi Sofi Arshas (“Sülfiidi tulek”) ja Viivi-Ann Keerdo (“Daamide aeg”).

Satelliidid
N.-ö. põhiroa – sümpoosiumi – kõrval pakuti Haapsalu linnarahvale ning suvitajaile teisigi suupisteid. 14.augustil korraldati päev lastele, võimalusega harrastada klaasimaali professionaalide juhendamisel. Nõuandeid jagas ka maestro Evald Okas, kes korraks ise pintsli haaras, jäädvustades keraamilisele paletile oma lemmikmotiivi – kauni büstiga naisterahva.
Viie Risti galeriis avas isiknäituse “Klaasist majad” Rait Prääts. Kultuurikeskuses esinesid paarisnäitusega bulgaarlased Lachezar Dochev (monumentaalsed klaasskulptuurid) ja Ventseslav Danev (fotogramm-kollaazhid). Kuke galeriis esitas klaasist paberipresse Remigius Kriukas (Leedu). Raudteejaama perroonile seadsid Erki ja Merle Kannus interaktiivse heliinstallatsiooni “Ood reisijatele.”

Seltsielu
Tants klaasiahju ümber ei tahtnud lõppeda ka öötundidel. (Eks katsu tööd katki jätta, kui oled just käe soojaks saanud). Klaasikeerutamiselt mindi sujuvalt üle jalakeerutamisele. Hoogu lisas lätlaste kaasatoodud bänd “Oroboro” ning ühiselt musitseeriti trummidel ja etnilistel pillidel. Kordamööda kostitati üksteist eksootiliste rahvustoitudega, wok’ist kama’ni. Nauditi ilusat rannailma, ravimuda, Haapsalu vaatamisväärsusi ja kontserdiprogrammi. Vahetati infot, visiitkaarte ja suveniire. Külalised lahkusid, seljakotis haapsalu sallid ja kamapakikesed, nende vahel paar helget mälestust.

Merle Kannus
Ajalehele “Sirp”