23.03.- 28.05.2012
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Tallinn, Lai 17, trepigalerii

Näitus põhineb kahel uurimustööl.
Esimeseks oli soov tõsiselt uurida inimesi liikumistes ja askeldustes. Tahtsin saada vastust küsimusele, et kas ikka läheb järjest kiiremaks. Töö oli mahukas, sest pidin läbima pikki ja lühikesi vahemaid siledatel ja konarlikel teedel, kiirendama ja pidurdama, kurvides ja ristteedel päri- ja vastupäeva tiirutama, kasutama erinevaid liiklusvahendeid ning pidevalt mõõtma aega.
Teiseks oli soov jätkata juba pikka aega kestnud uuringuid teoste loomiseks, kus samaaegselt esineksid nii maali, joonistuse kui ka skulptuuri tunnused. Täna tundub, et selline süntees osutubki reaalseks.

Põhiliseks materjaliks minu töödes on klaas, mida kasutan nagu paberit joonistamisel, nagu lõuendit maalimisel või nagu savi modelleerimisel. Ilu ega dekoratiivsust pole taotlenud ja põhiline tähelepanu keskendub idee edastamisele. Klaasi ainulaadsed omadused, nagu peegelduva ja läbiva valguse samaaegse kasutamise võimalus, kristalliline jäikus ja kuumuses sündinud plastilisus hoiavad mind selle materjali juures lootusetult kinni. Saan kasutada kolmemõõtmelist maalingut ja transparentset plastikat ühes ja samas töös.
Kahjuks ei saa pärast pikka ja süsteemset tööd püstitatud küsimusele üheselt vastata. Kohati näitab uuring, et on läinud järjest kiiremaks, samas on liiklusvahendid ise järjest kiiremad. Teel ollakse ikka sama kaua kui vanasti, aga läbitud vahemaad on pikemad. Kurve on ikka nii järske kui laugemaid ning konarlikke teid on ka täna. Vaatamata kohutavale tempole äriteedel leiavad inimesed aega tundide viisi istuda televiisori ees ja facebookis.
Kindlalt võin kinnitada seda, et järjest kiiremaks läks näituse avamise päeva lähenemine. Kõiki ideid ei jõudnud realiseerida. Kindel on ka see, et klaas kui materjal seadis mulle uued lõksud, näidates uute võimaluste kaugeid piirjooni.

Rait Prääts