Eino Mäelt. Foto: ETDM

8.9.1940-30.12.2021

Eesti kunstimaastik on vaesem ühe suurepärase looja võrra. 29. detsembril lahkus meie seast klaasikunstnik ja disainer Eino Mäelt.

Eino Mäelti looming on uhke ja mitmekülgne. Ta on tuntud nii suurejooneliste unikaalteoste ning erakordselt mahuka tööstustoodanguks kavandatud loomingu poolest. 

Mäelti teekond klaasmaastikul algas juba 1958. aastal kui ta noore mehena liitus Tarbeklaasi kollektiiviga töötades seal viis aastat klaasilihvijana ning asus tehase stipendiaadina õppima ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis klaasi erialal Maks Roosma käe all. Peale kooli lõpetamist 1968. aastal jätkas ka Tarbeklaasis juba eksperimentaalpuhumis- ja kujunduskunstnikuna tehase lõpuni 1993. aastal.

Tänu oma oskustele ja kogemustele kujunes Mäeltist tehnoloogiliselt sõltumatu kunstnik, kes suutis juba 1960. aastatel lõpust ise oma loomingulised ideed ka teostada. Mäelti unikaallooming on monumentaalne, tema teosed on valdavalt klaasi kui materjali massiivsust ja plastilisust ning sageli ka selle sisemist struktuuri rõhutavad kujutades sageli põgusaid momente ning mälestusi nagu näiteks Suvised õhtupoolikud Meleskis (1974, ETDM) ja Punased planeedid (1980, ETDM).

Mäelt on mitmete tellimustööde autor. 1983. aastal Tallinna Onkoloogiakeskuse monumentaalne vahesein. Üks tema tuntumaid töid avalikus ruumis on rahvusraamatukogu 5. korrusel paiknev mõtlik ja paratamatust tunnistav teos Teise aega, teise ruumi (1995, ETDM), milleni viib läbi hoone mitme korruse ulatuv sulatatud klaasist paneelide maastik. 

Kindlasti on Mäelt oma loominguga argisel tasandil kõige lähemal Tarbeklaasile kavandatud toodangu kaudu. Varasematest aastatest on tema esimesed tuntumad tooted veekarahvinikomplekt Akva (1974) ja vaas Ama (1975). 1970. aastate teisel poolel töötas ta korduvalt voolava vormiga esteetika ja tehnoloogiaga, mille käigus sündisid komplekt Rock ja vaasid sarjast Aster (mõlemas aastast 1978) ja Ira (1980). 1980. aastatest on ikoonilised jäised vaasid Põhjarannik (1985) ja Kuru (1986), komplekt Kütis (1985). 1980. aastate keskel avanenud tehnoloogilised võimalused lubasid töötada tsentrifugaalmeetodiga, mida kasutades valmisid teiste seas legendaarsed kausisarjad Kaali (1985) ja Kraater ning komplekt Pööris (mõlemad 1990).

Eino Mäelt oli Eesti Kunstnike Liidu ja Klaasikunstnike Ühenduse liige, ta on esinenud isikunäitustega 1969. aastast. Tema teoseid kuulub nii Ajaloomuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi, Riihimäe klaasimuuseumi kogudesse. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on Mäelti loomingu suurim kollektsioon, mille põhjal valmis 2005. aastal sarjas Klassikud tema loominut tutvustav ulatuslik retrospektiivnäitus. Mäelti looming on eksponeeritud muuseumis nii tarbekunsti kui disaini püsinäitustel. 

Eino Mäelt on liikunud teise ilma ja teise ruumi jäädes meelde suurepärase kunstniku ja võluva inimesena ning püsib meiega jätkuvalt oma erakordse loomingu kaudu. 

Kai Lobjakas

21. VIII 1927–1. X 2021

Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige Silvia Raudvee, klaasikunstnik ning ühtlasi Eesti Klaasikunstnike Ühenduse vanim liige.

Silvia Raudvee sündis 21. augustil 1927. aastal Järvamaal Lehtse alevis. 1929. aastal kolis perekond Jänedale. Raudvee isa töötas Lehtse Tarbijate Ühistus müüjana ning soovis avada kauplust ning ema Lehtse vallavalitsuses sekretäri abina. Ettevõtliku isa plaan sai teoks ning ühiste jõududega ehitati maja ning kauplus. Haridustee kujunes Raudveel keerukaks pidevalt muutuvate ajaperioodide ja poliitiliste sündmuste tõttu. Raudvee alustas kooliteed kaheksa aastaselt Raudla kuueklassilises koolis, kus õppis neli aastat. 1939. aastal suundus Raudvee Tallinna erakolledži progümnaasiumi esimesse klassi, milles sai õppida aasta nõukogude okupatsioonini, millal kaotati kõik erakoolid. Ta läks tagasi maale ja lõpetas Raudla algkooli. Saksa okupatsiooni ajal õppis ta Tallinnas Elfriede Lenderi gümnaasiumis, mille lõpetas 1946. aastal. Edasiõppimise soov oli tugev ja esimeseks valikuks oli õppida moekunsti. Huvi klaasi vastu tekkis tänu internaadikaaslasele Helga Kõrgele, kellega Raudvee kohtus Eesti Rahva Ühisabi internaadis, kes 1943. aastal õppis Riigi Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis klaasehistöö erialal ning kiitis väga klaasikaunistuseriala juhatajat Maks Roosmat. 1946. aastal sooritas Silvia sisseastumiseksamid Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi moekunsti erialale ja valis alternatiiverialaks klaasehistöö. Vastuvõetuks osutus ta just klaasehistöö erialale, mis köitis teda sedavõrd jäägitult, et tõrjus kõrvale unistuse moekunstist. Instituudis sai Raudvee õppida 1949. aastani, mil ta küüditati Siberisse. Asumine kestis kaheksa pikka aastat ning tagasi Eestisse jõudis Raudvee 1957. aastal. Kodumaal jätkusid õpingud klaasehistöö erialal ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis 1961. aastani. Pärast lõpetamist määrati Raudvee tööle Tallinna Tööstuskaubastu kunstnikuks. Usina tegutsemise ja otsimise tulemusel leidis Raudvee tööd kunstnikuna Valgevene klaasitehases „Neeman‟. Esialgselt plaanitud mõnest aastast kujunes pikem periood, mis lõppes 1975. aastal.

Silvia Raudvee astus Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 1967. aastal ning kümne aasta pikkusel perioodil täitis ta ka Eesti Kunstnike Liidu tarbekunsti sektsiooni esimehe rolli. Silvia Raudveele omistati ENSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Praktilised võimalused vabrikus innustasid kunstnikku katsetama erinevaid klaasitehnikaid ja otsima kujutluslaadi. Olles pikema perioodi vältel töötanud värvilise klaasiga, sai tema lemmikmaterjaliks värvitu kristall, materjal milles ta töötas pikemat aega ja lõi suurepäraseid komplekte. Tähelepanuväärse osa Raudvee loomingust moodustasid õrnadele kristallklaasist vormidele teemantnõelaga teostatud graveeringud. Silvia Raudvee on teostanud kolm suuremõõtmelist vitraaži: 1978. aastal Valgevene Ministrite Nõukogu esinduse hotellile Moskvas; 1986. aastal kosmonautide ettevalmistuskeskusele „Galaktika‟ Moskva lähistel Tähelinnas; 1989. aastal Eesti Põlevkivi kombinaadi „Geo‟ Toila profülaktooriumis. Silvia Raudvee võttis osa arvukatest näitustel nii kodu- kui välismaal, tal oli mitmeid isiknäitusi ning tema teosed kuuluvad muuseumi kogudesse Eestis, Venemaal ja Valgevenes.

1990. aastatel ei olnud Silvia Raudveel enam võimalik klaasiga tegeleda ning ta leidis uue võimaluse loominguliseks tegevuseks pastellmaali tehnikas. Silvia Raudvee oli omanäoline ja suurepärane kunstnik, kes jättis siinsesse klaasikunsti isikupärase jälje. Inimesena oli ta sõbralik, rahulik, tasakaalukas ja abivalmis.

Silvia Raudvee