Kristiina Uslar osaleb näitusel HOMO FABER Fondazione Giorgio Cinis Veneetsias.
„Lõikuvad paralleelid“
07.09-06.10. 2018
Kuressaare Raegalerii sügishooaja avavad näitusega “Lõikuvad paralleelid” kaks suvesaarlasest klaasikunstnikku – Mare Saare ja Peeter Rudaš. Mõlemad on väljapaistvad loovisikud, staažikad kunstiõppejõud, tänaseks vabakutselised kunstnikud. Saarlastele on enam tuntum Peeter Rudaš, kes 1995. aastal rajas Saaremaale Laugu Klaasikoja ning on Kuressaare Raegaleriis 2000. aastal näidanud oma klaaskompositsioone. “Laugu Klaasikojas on lõikunud kahe klaasikunstniku pikka aega paralleelselt kulgenud teed ning sellest ongi saanud praegune näitus. Kaks ellusuhtumist ning kunstnikukäekirja leiavad ühise nimetaja klaasmaterjali ja loodusetunnetuse läbi. Mõjutused on mitmeti hoomatavad,” kommenteerib ühisnäituse sündi klaasikojaga 2016. aastal liitunud Mare Saare.
Raegalerii näitusel näeme Peeter Rudaši (1942) peamiselt puhutud vormide kõrval ka sulatatud ja lihvitud objekte, mis sageli käsitlevad universumi teemasid – Aegruum, Objekt Z jt. Kuuma klaasi loomulikust käitumisest tulenevad lihtsad vormid aitavad mõjule pääseda ekspressiivsel värvikäsitlusel, milles on nii maalilisi pinnalahendusi kui keerukaid klaasniitidest detaile. Spiraalselt keerdunud värviliste joonte inspiratsiooniallikale viitab ka mitmete teoste ühine pealkiri „Ciao, Venezia“ – viide kunstniku viibimisele Murano saarel käesoleva aasta kevadel.
Mare Saare`t (1955) tuntakse värvirohkete habraste lilli meenutavate objektide ning klaasimaali ja graveeringut ühendavate klaasile põletatud fotode järgi. Nüüdseks on ta lisanud oma repertuaari puhutud lihtsaid vorme, millesse on tee leidnud ka põletitehnikas õrnad värvilised kujundid vaheldumisi joongraveeringuga. Tema graveeritud klaasplaadid seintel on äärmiselt tundliku ja pealiskaudsel vaatlemisel pea hoomamatu joontemänguga. Kontrasti lisavad mustast klaasist graveeritud ja põletatud detailid. Raegalerii fotovalikus näeb vaataja ka klaasipuhumisprotsessi tausta, kus värvigammast eralduvad hõõguvad oranžid-kollased-punased leegid ja klaasdetailid.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituse avamine toimub neljapäeval, 6. septembril kell 16.30. Näitus jääb avatuks kuni 6. oktoobrini.
Koostas: Lii Pihl
Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas 24. august – 31. oktoober 2018 ja
Nelja Nurga Galeriis 24. august – 29. september 2018
Sel aastal möödub 390 aastat Hüti klaasikoja rajamisest Hiiumaal ja klaasitööstuse tulemisest Eesti aladele.
Hiiumaa muuseumi selle hooaja ekspositsioonid on lähtunud neljast elemendist – TULI, VESI. ÕHK, MAA.
Kuigi klaasitootmine on kõigi nelja elemendiga seotud – TULI sulatab klaasimassi, VESI on vajalik tööriistade jahutamiseks ja ohutuse tagamiseks, ÕHK on see, mille abil sünnib klaasimull piibu otsas ja MAA on element, mis annab klaasitootmiseks vajaliku tooraine: liiv, sooda, metalliühendid – siis näituse märksõnaks on TULI kui olulisim neist.
TULI ja TULEMINE (klaasi tulemine läbi tule, klaasitootmise tulemine Hiiumaale/Eestimaale, klaasikunsti taastulemine Hiiumaale)
Näituse ühe osa moodustab lühike sissevaade taustalukku – Hüti klaasikoja lugu (koostöös Hiiumaa Muuseumiga).
Teise osa moodustab Eesti klaasikunsti olemus ja olevik aastal 2018, Eesti klaasikunsti tulemus värskeimates vormides ja mitmekesisuses – diskreetne, ekspressiivne, habras, tugev, nähtav, nähtamatu.
Ambivalentsete omadustega, ambivalentsete sõnadega kirjeldatav.
Kuum ja külm.
Hüti klaasikoja loomisaastapäeva tähistamine sai suurema hoo sisse 15 aastat tagasi, kui Hiiumaa muuseumi teadur Helgi Põllo koos Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Maie-Ann Rauniga (kes omal ajal väljakaevamistöödel tudengina osales) võtsid Hüti pärandi luubi alla ja Maie-Ann Rauni juhtimisel sai Skankristalli tehases loodud Hüti klaastoodete koopiad. 10 aastat tagasi paigaldasid Kalli ja Valev Sein toonase vallavalitsuse palvel esimese klaaspudelitest mälestusmärgi klaasikoja asukohta. 5 aastat tagasi – aastal 2013 – sai esialgne mälestusmärk koostöös Kõrgessaare vallavalitsusega asendatud suurema ja püsivama mälestusmärgiga ning tähistatud suure Eesti klaasikunsti ülevaatenäitusega “Liivast oled sa sündinud ….” Reigi pastoraadis.
2017.aasta lõpul toimus Eesti professionaalse klaasikunsti 80.aastapäeva tähistamiseks rahvusvaheline erialakonverents „Klaas kunstis ja arhitektuuris KUUM/KÜLM“ ja nii kaasnevad ka Hüti klaasikoja 390. aastapäeva ja klaasikunstnike aastanäitusega ringkäigud näitusel, haridusprogramm klaasi ajaloo, klaasitehnoloogiate ja klaasikunsti võimaluste kohta.
Haridusprogrammi ja näituseringkäikude toimumisajaks on planeeritud aeg septembris-oktoobris ja Hiiumaa Toidu- ja Kunsti festivali raames 19.- 22.september. Ajad ja töötoad täpsustuvad kokkulepete sõlmimisel.
Klaasinäituse ja haridusprogrammi aeg on sobitatud septembrisse, et sündmus eristuks Hiiumaa liiga tihedast suvehooajast ja haridusprogramm kaasaks võimalikult palju Hiiumaa kooliõpilasi.
NELJA NURGA GALERII näitus on suunatud klaasi tarbelisemale-disainerlikumale poolele, taaskasutusele ja ökoloogilisele mõtlemisele.
Selles näitusevalikus on eelkõige klaasi tarbevormid, rõhk klaasesemete valiku tegemisel on ‘KAS’ ja ‘KASUTUS’ –
*Kas klaas on tänapäeval kasulik või kasutu, millised on klaasi taas- kasutusvõimalused,
*Kas klaas on asendunud või asendumas ‘kasulikumate’ või kasutamissõbralikumate materjalidega.
*Kas klaas ja plastklaas on sarnased või erinevad. Mis seob ja mis eristab.
*Kas klaasikunstnik võib töötada ka akrüülklaasiga või muutub ta siis akrüülklaasikunstnikuks.
Kuigi Hiiumaa on olnud koduks Eesti alade esimesele klaasitööstusele, mille toodangus moodustasid tähtsa osa just igapäevased tarbenõud ja laboratooriuminõud, siis tänapäeval on ta tuntud plastisaarena. Plast on meie elus suures osas üle võtnud puruneva klaasi kasutusalad – igapäevased tarbenõud, köögitarvikud, pakendid, taara. Mõlemad, nii klaas kui plast on omal moel keskkonnale jälgijätvad.
Kuigi plastmaterjalidest kulukam on energiamahuka ning ökoloogilist jalajälge jätva tootmise tulemusel sündiv klaas on siiski läbinisti looduslik materjal, inertne ja tugev. Tema kasutusala laboratooriumides ja ökoloogilise meelsusega majapidamises ei kao kuhugi.
Klaasi tuntuim taasakasutus on sorteerimine ja ümbersulatus,
*Kas on aga muid võimalused klaasikunstnikul või disaineril oma töös taaskasutada klaasi, vähendada klaasi ökoloogilist jalajälge?
Hüti klaasikoda tootis aastasadu tagasi Hiiumaal hulgaliselt laboratooriuminõusid sest Rootsis oli tol ajal äärmiselt populaarne alkeemia.
*Kas tänapäevane virtuaalne alkeemia – virtuaalkeemia võiks vajada nõu?
*Kas me oskame maailmale nõu anda?
Näituse kuraator Kalli Sein, kujundajad Maret Kukkur ja Valev Sein
Külalisi oodates,
korraldajad:
Hiiumaa Muuseum ja
Nelja Nurga Galerii
Kontakt ja info:
Kalli Sein, klaasikunstnik (5032246)
Eesti Klaasikunstnike Ühenduse liige
Eesti Kunstnike Liidu liige
Alates 28. juunist kuni 4.novembrini 2018 on võimalik näha rahvusvahelise klaasikunsti tippsaavutusi näitusel ‘TACTILE’ GlazenHuis Kaasaegse Klaasikunsti Keskuses Lommelis, Belgias. Kuraator Sue Schiepers toob kaasahaaraval näitusel kokku mitmeid erinevaid trendiloojaid klaasikunstis. Näitusel saab näha nii tõelisi tehnoloogilisi saavutus i- elusuuruseid klaasist kleite kui ka õhkõrnade lehtedega klaasist raamatuid, kootud klaasi, hõljuvatest klaasvaipadest kuni süvavee korallilaadsete klaasskulptuurideni. Puutumise tunne on läbi ja lõhki esindatud ning samas ka külastajaid painav, sest silitada ja katsuda ei tohi.
Osalevad kunstnikud: Anne Claude Jeitz & Alain Calliste (LU, FR) Dafna Kaffeman (ISR) • Marta Klonowska (PL) • Sylvia Kopka (DE) Karen LaMonte (USA) • Shayna Leib (USA) • Carol Milne (CA) • Ana Maria Nava (VZL) • Michèle Perozeni (FR) • Anne Petters (DE) • Cathryn Shilling (GB) Petra Sindelar (CZ) • Kristiina Uslar (EST) • Sylvie Vandenhoucke (BE).
http://www.hetglazenhuis.be/en
Kristiina Uslar “Data Turbine IV”
fotol Simone Fezeri töö “Taju”
Vaatenurgad sõltuvad väga paljust – kasvatusest, keskkonnast, (eel)arvamustest, teiste arvamustest, kontekstist, eesmärkidest, vajadustest jne. Vaatenurgad kujundavad meie hinnanguid ja sellest tulenevalt ka otsuseid, käitumismustreid ja nende tagajärgi. Kuid aeg-ajalt teise vaatenurga võtmine võib avada ukse senisest hoopis teistsugusesse – avaramasse maailma.
………………………………………………………………………………………
Näitusel saab näha väga erinevaid vaatenurki väga erinevatel teemadel – on nostalgilised tagasivaated noorusaja eredamatele hetkedele; kaugemasse ja veel kaugemasse aega. Avalikustatakse kriipimajäänud igatsused nii intiimsete mälestuste kui ka poeetilisemalt lendamise ja vabaduse järele. Muretsetakse keskkonna pärast üldiselt ja ka konkreetselt
oma ökoloogilise jalajälje pärast. Süvenetakse naha antropoloogilistesse uuringutesse, kulgetakse pimeduse ja valguse piiril, mõtiskletakse üsna ootamatute nurkade all täiuslikkuse ning täiuslik-olemise teemadel. Antakse ka lihtsalt jalaga klaasi esteetikale. On monumentaalset kõrguste- ja kaugusteigatsust; on kujutavat, skulpturaalset, abstraktset. On tunnetuslikumat ja otsesemat; on helgemat ja süngemat; on vaiksemat ja valjemat. On ka Evald Okase aegadetagune visioon klaasikunstist. Ehk siis on palju, on erinevat ja on pikalt – terve suve.
näitusel osalevad: Sofi Aršas, Piret Ellamaa, Erki Kannus, Merle Kannus, Kati Kerstna, Eve Koha, Kai Koppel, Ivo Lill, Evald Okas, Kairi Orgusaar, Rait Prääts, Kateriin Rikken, Eili Soon (EE); Marta Gibiete, Anda Munkevica (LV); Simone Fezer, Cornelius Réer, Torsten Rötzsch (DE)
kuraator: Kati Kerstna
näitus kuulub EV100 kunstiprogrammi “Sada kunstimaastikku”
näitust toetavad: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Kultuurkapital, Haapsalu linn, Evald Okase Muuseum
Reedel, 10.novembril kell 17 avati Eesti klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus KÜLM-KUUM Kultuurikatla Koridorklubis.
Näitus on pühendatud Eesti Klaasikunsti 80 aastapäevale ning palutud osalema ka Saksa klaasikunstnikud.
Näituse avamisele eelnes konverents “Klaas kunstis ja arhitektuuris.
Möödunud on 80 aastat Eesti klaasikunsti sünnist. On tore tähistada seda sündmust majas, kust sai energiat nii kunagine klaasitööstus kui ka kaudselt klaasikunst.
Näitusel on eksponeeritud installatsioonid ja objektid, mis on inspireeritud kas kargest külmast või põletavast kuumast või mõlemist korraga. Teema keskmes on inimene ja kõik temaga seonduv – kuumad, kirglikud, lämmatavad, jahedad jne suhted lähedaste, ühiskonna või loodusega, soojad äratundmishetked või tardunud mälestused, karged või põletavad keskkonna puudutused jne, jne.
Kõik me ümber ja me sees on mõõdetav skaalal külm-kuum. Pole vast palju päevi me elus, kus ei vaataks termomeetrit või ei kuulaks ilmauudiseid, tehes selle järgi otsuseid, mil määral peame soojussalvestamiseks ressursse kaasama.Elukeskkonna valikul või kujundamisel mõtleme esimese asjana soojuspidavusele. Lõunamaades ilmselt vastupidi – jaheduse säilitamisele. Meid ümbritsev ja mõjutav värvispekter teeb ikka ja jälle ringe külmadest toonidest soojadeni.Suhted kaaslase või ümbritsevaga võivad võnkuda näpistavast jahedusest põletava kuumani.Et seista vastu jäätumisele, apaatsusele, haigestumisele või kire jahtumisele, on vaja ikka ja jälle energiat. Energia tekib põlemisprotsessist. Sarnaselt loodusega toimub see ka inimese ainevahetuses. Et meid ümbritseks soojus, vajame hiiglaslikke soojuselektrijaamu ja loodusressursse. Et me keha ja hing ei külmetaks, peame olema endale energiajaamaks ise. Või ka vastupidi, et mitte ära põleda, kuivada, plahvatada jne, vajame jahedust, teinekord pakastki – nii balanseerimegi terve oma elu jooksul külma ja kuuma vahel.
Mis võiks paremini sümboliseerida seda lõputut energia liikumist kui klaas. Et muutuda jäiselt läbipaistvaks või lumeselt sädelevaks, peab ta läbima enneolematu kuuma. Et muutuda näiliselt taas kirkaks ja leegitsevaks, vajab ta jahedat vett ja lihvi. Ja kas pole tähelepanuväärne, et Kultuurikatla seinad mäletavad seda tuld ja lõõma, mis andsid meie tollastele kodudele sooja, kus elati oma igapäevast kirglikku või kiretut elu ning kust nii mõnigi loominguline sähvatus alguse sai.
Näitusel osalevad: Kairit Annus, Sofi Aršas, Michael Behrens, Elisabeth Brosterhus ja Burkhard Meyer, Wilfried Grootens, Piret Ellamaa, Malle Hallimäe, Riho Hütt, Kati Kerstna, Kai Kiudsoo-Värv, Eve Koha, Kai Koppel Eeva Käsper, Ivo Lill, Kairi Orgusaar, Aleksandra Pavlenkova, Rait Prääts, Torsten Rötzsch, Tiina Sarapu, Kalli Sein, Eili Soon, Kersti Vaks, Martina Zilles
Näituse ja konverentsi kuraator: Sofi Aršas
Kujundaja: Riina Degtjarenko
Graafiline diasiner: Piret Räni
Näitus on avatud 10. detsembrini.
Näitust toetab: Kultuurkapital
Fotod: Mati Hiis, Merle Kannus
https://www.facebook.com/pg/EestiKlaasikunstnikeUhendus/photos/?tab=album&album_id=1792246734121302
https://www.facebook.com/merle.kannus/media_set?set=a.708580822672686.100005623243371&type=3
Kunstnik Mery Crystal Ra (Meeli Kõiva) on andnud intervjuu maailma juhtivale valgusajakirjale Enlightenment (USA). Intervjuu ilmus ajakirja oktoobrinumbris neljal küljel (:https://www.enlightenmentmag.com/Magazine/October-2017/Lighting-Magazine-October-2017.html#p=78 ).
Intervjuus avab Mery Crystal Ra oma loomepõhimõtteid, muuhulgas rõhutab kunstniku käekirja olulisust ja räägib ka oma edasistest plaanidest. Mery Crystal Ra ütleb muu hulgas: „Minu jaoks on kunst spirituaalne kogemus, ekstaasi vorm. See on meditatsioon mis toodab füüsilist kunsti“.
Pärast läbilööki maailmas ja ülemaailmseid valgusalaseid konkursivõite, valiti Mery Crystal Ra UNESCO valgusaasta lõpuüritusel Meridas (Mehhiko) 2016. aastal väljavalitud kolme kunstniku hulka, kes kutsuti ettekandega plenaaristungile, Nobeli preemia laureaatidega samasse paneeli. Mery Crystal Ra esines samal lõpuüritusel ka rahvusvahelist edu saavutanud interaktiivse isiknäitusega.
Los Angelese filmimees ja kunstiteadlane Eric Saarinen, kes on kuulsa arhitekti Elias Saarineni pojapoeg, on kunstniku kohta öelnud: „Mery Crystal Ra mõistab inimese hinge ja teab kuidas kommunikeeruda inimestega nende olemuse tasandil. Ta kasutab valgust, heli ja värvi et inspireerida meid kõiki. Tema kunst, kus puudub kurjus, aitab saada paremaks inimeseks, aitab kasvada meil kõrgeks ja kõrgustesse. Ta on väga loov, ta kasutab moodsaid tehnoloogiaid, et aidata jutustada lugusid emotsionaalsel tasandil. Tema ongi kauaoodatud Valgusprintsess“.
Ameerika New Yorgi maailmakuulus tippgalerist Rosemarie Montague-Tiesler ütles, et „Meeli Koiva alias Mery Crystal Ra on üks kunstnikest, keda eksponeerisime meie Soho kunstigaleriis New Yorgis 90ndatel. Ta on meie aja üks andekamaid ja rahvusvaheliselt tuntumaid kunstnikke.”
Meeli Kõiva, kunstnikunimega Mery Crystal Ra, on rahvusvaheliselt tunnustatud innovaator ja pioneer klaasi-, valguskunsti ja multimeedia kunsti maailmas, Ta on üks 2013. ja 2014. aasta üleeuroopalise konkursi Light In the City võitjatest. Tema teoseid on korduvalt valitud ülemaailmsel konkursil CODA USA ajakirjas maailma tipp 25 avaldatud kunstitööde hulka. 2015 oli tema videoteos ülemaailmse CODA kunstiteostest tehtud videofilmide konkursil publiku auhinna võitja. 2016 aastal valiti tema valgusteos maailma TOP 25 parima valgusteose hulka CODA ajakirja konkursil.
Kunstnik Meeli Kõiva Eurooppa Parlamendi peahoonesse loodud klaasvalgusskulptuur Reactive River valiti CODA ajakirja 2016 aasta esimeses numbris maailma 25 olulisima valgusteose hulka.
Ta on loonud teoseid ka Euroopa Parlamendi peahoonesse Brüsselis ja Glaston Corporation peahoonele. 2016 aastal valiti tema isiknäitus PARASITE BEACH Eesti Kultuurikoja Kultuuritegu konkursil viie auhinnatud nominendi hulka. Meeli Kõiva kui kunstimaailma visionäär on oodatud esineja rahvusvahelistel konverentsidel, seminaridel ja ülikoolide loengutes üle maailma. Ta on esinenud näiteks maailma juhtival klaasikonverentsil Glass Performance Days, Soome suurimal äri-ja integratsioonikonverentsil Twinkle, Light In the City konverentsdel Euroopas, Eesti 100 Lääneranniku päevade konverentsil Los Angeleses 2017 ja paljudel teistel konverentsidel.
Torontos toimus 3.-7. novembrini filmifestival EST DOCS (http://estdocs.com/wp-content/uploads/2017/10/EstDocs-Program-2017.pdf). Kunstnik Mery Crystal Ra (Meeli Kõiva) esitas festivali lühifilmide konkursile kolm oma klaasi-, valgus- ja videoprojekte käsitlevat filmi, mis pääsesid ka lõppvooru, 17ne erinevat žanri käsitleva teose hulka.
Kunstnik Mery Crystal Ra esines festivalil oma kolme lühifilmiga. Need kunstniku tööd, millest filmid räägivad, on saavutanud kuulsust nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Mery Crystal Ra on maailmas tunnustatud kui kunstnik, kes oma kordumatut käekirja transformeerib lõuendi- ja paberipinnast ruumilisteks klaasi-valgus-video tervikskulptuurideks ja ruumilisteks helenduvateks maalideks.
Kunstnik Mery Crystal Ra esitleb filmifestivalil oma kolme autorifilmi. Lühifilm PARASITE BEACH (https://www.youtube.com/watch?v=wMYqY71uxDI) räägib Eesti Kaevandusmuuseumi kaevanduskäiku loodud klaasi-valgus- multimeedia meditatiivsest projektist. Eelmisel aastal kaevandusmuuseumis eksponeeritud näitus valiti Eesti Kultuurikoja aasta kultuuriteo konkursil viie silmapaistvama kultuuriteo hulka.
Lühifilmis GOLDEN GATE MEETS GOLDEN GATEWAY link:https://www.youtube.com/watch?v=M-JVa3hu0Jo&index=3&list=PL4rv7yT92qSUw_XcjqNWyDuNK9Upuk2lr eksponeerib Mery Crystal Ra Eestisse, Mäetagusele loodud monumentaalset teost, mis koosneb tema akrüülmaalide põhjal loodud 3 meetristest klaasmaalidest, klaaspõranda alusest põlevkivi-valgus-klaasskulptuurist ja integreeritud videoteostest ning klaas-valgus videoskulptuurist klaasseintele. Mäetagusele loodud GOLDEN GATE MEETS GOLDEN GATEWAY valiti USA CODA ajakirja poolt maailma 25 tippteose hulka ja avaldati 2016 .a. septembrinumbris rubriigis „Tehnoloogia pluss kunst“.
Lühifilm LIGHT FOR PEACE (https://www.youtube.com/watch?list=PL4rv7yT92qSUw_XcjqNWyDuNK9Upuk2lr&v=zFOE1yWisw0&index=11&app=desktop) räägib Mery Crystal Ra isiknäitusest Mehhikos, Meridas 2016. aastal. Mery Crystal Ra oli üks ülemaailmse konkursiga valitud 14st kunstnikust maailmas, kes kutsuti näitusega esinema UNESCO poolt korraldatud maailma valgusaasta lõpuüritusele. Ta oli ka üks kolmest kunstnikust, kes kutsuti ettekandega esinema lõpugala plenaaristungile. Teos Light for Peace valiti ajakirja CODA (USA) tänavu aasta juulinumbris maailma 25ne tipp interaktiivse kunstiteose hulka.
Meeli Kõiva esines ettekande ja klaasperformanciga Eesti 100-le pühendatud USA Lääneranniku Eesti Päevade Konverentsil Los Angeleses.
Eesti 100 lääneranniku päevi tähistati piduliku konverentsi ja sündmustega 31. augustist kuni 4. septembrini 2017. Ettevõtmise avasid Los Angelese linnapea ja Eesti vabariigi peaminister Jüri Ratas. Esinejate hulgas olid ka Jaanus Rohumaa Eesti 100 programmi teemal, aukonsulid Ameerikas, Ivo Felt, Priit Vesilind oma uue raamatu teemal, arhitekt Ülar Mark, Marje Lohuaru pillifondist, tippmuusikud, koorid, tantsijad ja kirjanikud. Toimusid näitused ja filmiesitlused. Juubeliürituse suurejoonelise programmi üks koostööpartnereid oli ka Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium.
Ürituse üheks eesmärgiks oli ka tutvustada ja esinema kutsuda maailmas läbilöönud eestlasi ja eestlastest eri valdkondade tippe. Ametlik kava siin: http://lalep2017.com/index.php/events/
Meeli Kõiva valiti Eesti 100 Lääneranniku päevade konverentsile ettekandega esinema oma rahvusvahelisest klaas-valgus-video loomingust, innovatsioonist arhitektuurse klaasi vallas, oma maailmatuurist kuuel kontinendil näitusega WISH/EST/PEACE (koostöös Eesti 100 peaministri tiimiga) ja läbilöögist maailmas..
Viimasel päeval esines Meeli Kõiva koos oma loodud klaasperformanciga VIHMALOITS Los Angelese piirkonna tulekahjude tõkestamiseks Los Angeles pilvelõhkuja WILSHARE GRAND CENTER klaasfassaadil. Performance sündis koostöös maailmakuulsa kunstniku ja rahuaktivisti Paul-Felix Monteziga (USA). Link: https://en.wikipedia.org/wiki/Wilshire_Grand_Center
Lääneranniku Eesti Päevad (LEP 2017) on 4-päevane Eesti kultuuri festival. Traditsioonidega festival on ühendanud koorilaulu, rahvatantsu, perepiknikud, piduliku gala ja igaõhtuse koosviibimise salakõrtsis. Üle 600 osaleja tulid põhiliselt Põhja-Ameerikast ja Eestist. Ei oma tähtsust, kas osavõtja on traditsioone väärtustav põliseestlane või puutub Eesti kultuuriga kokku esimest korda, kõik on oodatud. Lääneranniku Eesti Päevad oli suurim Eesti Vabariik 100. sünnipäeva tähistamine Põhja- Ameerikas.
Lääneranniku Eesti Päevad on aastakümneid näidanud eestlaste ühtekuuluvust ja aastaid kandnud Eesti vabakssaamise eesmärki. Nüüd, kus Eesti on juba üle 20 aasta jälle vaba, on LEP enam-vähem samadel traditsioonidel toimunud. Lääneranniku päevade korraldamine on iga kahe aasta tagant ühe lääneranniku linna eestlaste korraldada ja iga kümne aasta tagant on korraldajaks maailma meelelahutuspealinn ja kasvav IT linn Los Angeles. Nii pikk traditsioon annab omakorda uusi võimalusi tutvustada tänaseid Eesti filme, autoreid, artiste, kõiki loovtööstuse esindajaid, IT firmasid ja ka teisi ettevõtteid Ameerika turul.
Reedel, 10. novembril kell 17, avati Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus KÜLM-KUUM Kultuurikatla Koridor-klubis.
Näitus on pühendatud Eesti Klaasikunsti 80. aastapäevale, kuhu on palutud osalema ka Saksa klaasikunstnikud. Näituse avamisele eelneb rahvusvaheline ühepäevane konverents “Klaas kunstis ja arhitektuuris”.
Sel aastal möödub 80 aastat Eesti professionaalse klaasikunsti sünnist. Eesti klaasikunstnike Ühendus otsustas seda sündmust tähistada majas, kust sai energiat nii kunagine klaasitööstus kui ka kaudselt klaasikunst. Näitusel on eksponeeritud installatsioonid ja objektid, mis on inspireeritud kargest külmast või põletavast kuumast.
Kõik me ümber ja me sees on mõõdetav skaalal külm-kuum. Vaatame tihti termomeetrit ja kuulame ilmateateid, et otsustada, kui palju peaksime kasutama ressursse soojuse salvestamiseks. Ka elukeskkonna valikul või kujundamisel mõtleme kõigepealt soojuspidavusele. Lõunamaades aga ilmselt vastupidi, jaheduse säilitamisele. Meid ümbritsev ja mõjutav värvispekter kõigub külmade ja soojade toonid vahel. Suhted kaaslase või ümbritsevaga võivad võnkuda näpistavast jahedusest põletava kuumani. Et seista vastu jäätumisele, apaatsusele, haigestumisele või kire jahtumisele, on vaja energiat, mis tekib põlemisprotsessist. Sarnaselt loodusega toimub see ka inimese ainevahetuses. Et meid ümbritseks soojus, vajame hiiglaslikke soojuselektrijaamu ja loodusressursse. Et keha ja hing ei külmetaks, peame olema endale energiajaamaks ise. Või ka vastupidi, et mitte ära põleda, kuivada, plahvatada, vajame jahedust, teinekord pakastki – nii balansseerimegi elu jooksul külma ja kuuma vahel.
Mis võiks paremini sümboliseerida seda lõputut energia liikumist kui klaas? Muutumaks jäiselt läbipaistvaks või lumeselt sädelevaks, peab ta läbima talumatu kuuma. Võtmaks taas kirka leegitseva kuju, vajab ta jahedat vett ja lihvi.
Näitusel osalevad: Kairit Annus, Sofi Aršas, Michael Behrens, Elisabeth Brosterhus ja Burkhard Meyer, Wilfried Grootens, Piret Ellamaa, Malle Karik-Hallimäe, Riho Hütt, Kati Kerstna, Kai Kiudsoo-Värv, Eve Koha, Kai Koppel, Ivo Lill, Kairi Orgusaar, Rait Prääts, Torsten Rötzsch, Tiina Sarapu, Kalli Sein, Eili Soon, Kersti Vaks ja Martina Zilles.
Pilte näituselt: https://www.facebook.com/merle.kannus/media_set?set=a.708580822672686.100005623243371&type=3
Näituse ja konverentsi kuraator: Sofi Aršas
Kujundaja: Riina Degtjarenko
Graafiline disain: Piret Räni
Näitus on avatud 10. detsembrini.
Näitust toetab Kultuurkapital